Kohalike omavalitsuste taotlused maade munitsipaliseerimise protsessi lihtsustamiseks, Aare Heinvee, Rapla vallavanem

KOHALIKE OMAVALITSUSTE TAOTLUSED MAADE MUNITSIPALISEERIMISE LIHTSUSTAMISEKS.

Kui 17.10.1991.a Maareformiseadus vastu võeti, oli see tol ajal väga kõva sõna. Pandi alus riiklikul maaomandil rajanevate suhete ümber kujundamiseks peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks. Ligi 10 aastat oli maa- ja omandireform omavalitsuste üheks olulisemaks valdkonnaks. Pandi alus uut moodi mõtlemisele ja tegutsemisele.

Seadustati arengukavade ja üldplaneeringute vajadus omavalitsustes. Algus oli vaevaline, kuid asi läks käima.

Tänaseks on maareform jõudnud teise etappi. On käivitunud maaturg ja aktiivselt tegeldakse kinnisvara arendamisega. Läbi maa enampakkumiste erastati ca 90 000 ha maid, küll enamuses metsa- ja põllumaid, kuid ka elamu-, tootmis- ja ärimaid.

Oli piisavalt palju peremeheta, jätkuvalt riigi omandis olevaid maid, mida ei saanud jätta oma planeeringutes tähelepanuta. KOV-idele seadustega peale pandud kohustused ja arenev elu sundisid omavalitsusi nende maadega tõsiselt arvestama, sest volikogu poolt kinnitatud arengukava ja üldplaneering andsid selleks õiguse ja kohustuse. Kusjuures kõik see materjal oli ka maavalitsustes ehk riigi poolt kooskõlastatud. Samas ei saa planeeringute tähtsust alahinnata, ükski tegevus kinnisvara arenduses ei tohiks toimuda planeeringuta.  

 

Maareformiseadus  ja maa munitsipaliseerimise kord andsid võimaluse taotleda riigilt munitsipaalomandisse maad, kuid ainukene asi mis toimis, oli hoonete juurde maa saamine. Seda otsustas maavanem. Ülikeeruline oli teede-tänavate taotlemine ja praktiliselt teostamatu omavalitsuse arenguks vajaliku maa saamine. 2004 a algusest lõppes maade müük maareformiseaduse alusel enampakkumise korra kaudu. Küll viivitusega, aga vaikselt on hakanud liikuma ka maade müük riigivaraseaduses sätestatud korras. Selgus puudub. Oli tekkinud olukord, kus väga suurel osal lähiajal kasutusse võtmiseks planeeringutega kaetud maaressursist tegevus peatus. Omavalitsused olid sunnitud siiski tegutsema ja kindlasti oli ka ebaausaid võtteid. Tekkis omavalitsuste ja riigi vaheline usalduskriis, üksteise süüdistamine ja riik hakkas juba moodustatud katastriüksusi jätma riigireservi või ei menetlenud neid üldse. Ka riigi huvid peavad olema tagatud, aga omavaheline koostöö jättis tugevalt soovida. Mõtlemisainet kui palju ning kõigile oli selge, et nii edasi minna ei saa.

 

2004.a. käsitles ka vabariigi valitsus teemat ja keskkonnaminister V. Reiljanile, koostöös minister J. Õunapuu ja kohalike omavalitsuste üleriigiliste liitudega, anti ülesanne 01.juuliks 2004.a välja töötada:

  1. ettepanekud, mis tagaksid munitsipaalomandisse antava maa sihtotstarbelise kasutamise     
  2. kohaliku omavalitsuse üksuste arengu soodustamiseks munitsipaalomandisse maa andmise kriteeriumid ja protseduurid
  3. riigi maareservi moodustamise alused

 

Ka Eesti Maaomavalitsuste Liit, Linnade Liit ja Maa-amet moodustasid ühise töögrupi maaprobleemide lahendamiseks. Head tahet oli kõigil, tundus, et asi hakkas liikuma, kuid mitte nii kiiresti kui oodanuks. Lepiti kokku põhimõttelistes muutustes ja laskuti ka detailideni. Viimasel töökoosolekul 13.detsembril 2004.a lepiti kokku ka Maa-ameti poolt ettevalmistatavate õigusaktide eelnõude valmimise konkreetses ajagraafikus. Soov oli saada eelnõude pakett valmis jaanuari lõpuks 2005, et märtsis oleks uus reeglistik kehtestatud. Kõige vajalikumat, maa munitsipaliseerimise korra eelnõud ei ole töögrupp veel näinud.

 

 

 

Eesti riik on kindlasti innovaatiline ja alati saab avalike teenuste kvaliteeti parandada. Kui panna ennast noore pere või ettevõtja olukorda ja soovida saada maaomanikuks, siis jätkuvalt riigi omanduses olevate maade arvelt maaomanikuks saamiseks hästi toimiv ja arvestatav skeem puudub. Pole tähtis, kes korraldab maa müüki, peaasi, et on selgus. Kui seda loetakse meie riigi regionaalpoliitikaks, siis on see läbikukkunud poliitika.

Kõige olulisem, mida omavalitsuse- ja riigiametnikud saavad oma kodanike jaoks teha, on mitte takistada ettevõtlikke inimesi.

 

Kindlasti ei ole õige juba kõlanud ettepanek, anda kogu reformimata maa tasuta omavalitsustele üle. See lööks riigi elu totaalselt segamini.

 

Ja nüüd ettepanekute juurde, millest paljud on ka töögrupis kokku lepitud:

 

  1. Lihtsustada maa munitsipaliseerimise protseduuri, loobuda piiriprotokollist teede-tänavate-parkide vormistamisel ja mitte nõuda formaalseid dokumente (taotlused teiste isikute poolt, jms).
  2. Välja anda tervikpakett maa munitsipaliseerimist puudutavatest õigusaktidest (maareformiseadus, maakatastriseadus, maa munitsipaliseerimise kord)
  3. Võimaldada KOV-idel munitsipaliseerida arenguks vajalikku elamu-, tootmis- ja ärimaad kokkulepitud tingimustel. Defineerida kohaliku omavalitsuse arenguks vajalik maa.
  4. Otsustamine ja järelevalve maa munitsipaalomandisse andmise üle delegeerida maavanemale, kehtestades kindlad protseduurireeglid.
  5. Riik peaks määrama kindlaks oma maareservi koostöös omavalitsustega. Ka määrama üheselt kindlaks maareserviga tegelevad ametnikud. Lahendus pole see, kui kogu vaba maa arvatakse riigi maareserviks.
  6. Töötada välja lihtne ja selge juhendmaterjal: kuidas ja kui kiiresti võib saada maaomanikuks seni reformimata maa puhul. Nii munitsipaliseerimise kui ka riigivara müümise kaudu. Kogu protseduur ei tohiks kesta üle 6 kuu.
  7. Pidada kinni kehtivatest maa munitsipaliseerimise ja riigilt ostmise taotluste menetlemise tähtaegadest. Samuti töögrupi koosolekutel kokkulepitud tähtaegadest ja ka valitsuse poolt seatud ülesannetest.
  8. Mõtleme ja tegutseme homse nimel, vältides üksteise süüdistamist eilse eest.