Arengutest kohaliku omavalitsuse valdkonnas

Teema: Linnade ja valdade plenaaristung (alfa 1-2)
Jaan Õunapuu, regionaalminister


Austatud Vabariigi President, daamid ja härrad

Lubage kõigepealt tänada kutse eest osaleda I Linnade ja Valdade Päevadel. Rõõm on nentida, et nendest päevadest on kujunemas uus omavalitsuse valdkonna küsimuste laiapõhjalise ja sisuka käsitlemise foorum.

Kohalik omavalitsus on omanud väga olulist kohta nii Eesti riikluse ajaloolises arengus kui ka tänapäeva üha keerukamaks muutuvates sotsiaal-majanduslikes protsessides – nüüd tuleb üha enam arvestada Eesti uue rahvusvahelise seisundiga, eelkõige kuulumisega Euroopa Liitu. Viimatitoodu annab meile mitmeid uusi võimalusi, samas aga esitab ka täiendavaid väljakutseid nii riigile kui ka kohalikule omavalitsusele, olgu selleks siis näiteks valmisolek ja toimetulek EL rahade kasutamisega, millega regionaalministri valdkonnas, tänu paljuski heale koostööle kohalike omavalitsustega, hästi toime tuleme. Kolme aasta peale on meil võimalik jagada kokku 670 miljonit krooni, millest näiteks KOIT kava raames on 470 miljoni osas Vabariigi Valitsuse otsus olemas. Käivitanud oleme Riigikogu otsusest tulenevalt kodanikuühiskonna arengukontseptsiooni realiseerimise, kuid ka siin on edu võimalik vaid riigi ja kohaliku omavalitsuste ning kolmanda sektori koostöös. Endiselt on aga aktuaalsed! riigi ja kohalike omavalitsuste vahelise tööjaotuse täpsustamine, eriti aktuaalseks on muutunud tööandja ning töövõtja ülesannete täpsem õiguslik reguleerimine, põhjalikku analüüsi vajavad kohalike omavalitsuste tulubaasi küsimused, jätkuvalt on päevakorras maade munitsipaliseerimise, Riigikontrolli osa kohaliku omavalituse tegevuse järelevalves, kohalike teede finantseerimine ning tervikuna avaliku võimu haldussuutlikkuse tagamine oma ülesannete täitmisel. Samas olen seisukohal, et Eesti riik on läbinud "koolipoisi eale" iseloomuliku olukorra, kus keegi tunneb ennast "kõiketeadva õpetajana" ning püüab pool-vägisi jõnglast targaks teha. Loomulikult on meil ka edaspidi vajalikud mitmed muudatused, olgu näiteks hariduse valdkonnas, kuid seda saab teha vaid tuginedes olukorra mitmekülgsele alalüüsile, võimalike arengualternatiivide väljaselgitamisele ja nende võimalike mõjude lahtimõtestamisele ning loomulikult osapoolte dialoogile. Peame normaalse riigi kombel määratlema kav! andatavate muudatuste eesmärgid, täpsustama prioriteedid, kind! laks mää rama täitjad ning tagama selleks vajaliku ressurssi ning lõpuks - kindlustama tehtud otsustuste efektiivse täitmise, tagasiside ning kontrolli.

Lähtudes Eesti avaliku halduse olukorrast, peaks meie ülesannete täitmise korraldamisel olema lähtealuseks järgmised märksõnad:

 olukorra analüüsi ja protsesside teadvustatud juhtimise, sh teadlasi ja eksperte kaasates, vajaduse rõhutamine
 erinevate institutsioonide koostöösoovi, tegevuse koordineerimise ja tööjaotuse täpsustamise esiletoomine
 informatsioonivahetuse ja halduse läbipaistvuse olulisuse kindlustamise tagamine
 halduse efektiivsuse ja isikute õiguste ning vabaduste tagamise prioriteediks seadmine
 õigusselguse, seaduslikkuse ning õiguste, kohustuste ja vastutuse tasakaalu põhimõtete kindlustamine

Eeltoodu olulisust võin kinnitada konkreetse näitega oma hiljutiselt töölähetuselt Põlvamaale, kus arutades koos maavanema ning kohaliku omavalitsuse juhtidega maakonna ning kohalike omavalitsuse arenguküsimusi, oli üks kesksemaid probleeme just hariduse valdkond. Näiteks oli maavalitsus ette valmistanud põhjaliku analüüsi koolivõrgu olukorra ja selle edasise arendamise võimaluste kohta, mis lähtus väga põhjalikust analüüsist, kajastades seejuures laste arvu igas külas. Analüüs oli kui nii võib öelda, väga karm – valdavalt on tegemist laste arvu drastilise vähenemisega. Samas oli aga Räpinas toimunud arutelu konstruktiivne ja ilma eriliste emotsioonideta, kuna lähtuti ja tunnistati teatud juba olemasolevaid realiteete. Oluline on see, et lähtudes nendest tõsiasjadest, peame tegema ka vajalikud poliitilised, õiguslikud, halduslikud, rahalised jne otsustused, mis teatud osas kindlasti ei tee rõõmu ei meile endile ega ka antud paikkonna elanikele, kuid samas on need andmed alu! seks koolivõrgu edasisele kavandamisele, kuna pole ju mõtet kulutada niigi väheseid ressursse tulevikus tühjade koolimajade ehitamisele või remondile. Koos laste vähenemisega, eriti maapiirkondades, on samavõrd tuntud tõsiasjad elanikkonna vananemine koos sellega kaasneva tööjõulise osa vähenemisega; maalt linna ning eriti suurtesse keskustesse siirde jätkumine jne. Tunnistades teatud kindlaid tõsiasju ja analüüsides põhjalikult olukorda, selle tekkimise põhjuseid, mõjureid jne, saame otsida ka tekkinud probleemidele lahendusi või siis vähemalt pidurdada mõningaid negatiivseid tendentse. Nii oldi ka Räpinas toimunud arutelul valdavalt seisukohal, et probleeme saab lahendada üksnes olukorda objektiivselt analüüsides, lähtudes seejuures asjaolust, et ressursside piiratuse olukorras on erinevate institutsioonide, sh kohalike omavalitsuste, koostöö erinevates vormides möödapääsmatu.

Järgnevalt peatun lähemalt riigi ja kohalike omavalitsuste läbirääkimistel, mille eesmärgiks on probleemide analüüs ning ühiste otsustuste langetamine.
Mitmete riigi ja kohalike omavalitsuste küsimuste analüüsi ja lahendamise lähtekohaks on kujunenud koostöö Vabariigi Valitsuse ja omavalitsusliitude koostöökogu vahel, mis toimuvad eelkõige asjakohaste läbirääkimiste kaudu. Praegusel kujul on läbirääkimised toimunud juba 1994. aastast alates. Meeldiv on tõdeda, et 2004. aastal jõudsime üle mitme aasta ka ühise lõpp-protokolli allakirjutamisele ning siin kuuluvad tänusõnad nii omavalitsuste- kui ka valitsusdelegatsiooni liikmetele, kes kõik tegid tõsist tööd oma seaduslike huvide esindamisel, olles samas valmis otsima kompromisse.

Vabariigi Valitsuse poolt moodustatud ministeeriumidevahelise komisjoni ja OVL Koostöökogu delegatsiooni läbirääkimistel räägitakse läbi kogu kohaliku omavalitsuse problemaatika.

· KOV eelarvete tulubaas, maksutulud
· Eraldised KOV eelarvetele
· Kohalike teede hoid
· Haridus ja noorsootöö
· Kultuur
· Töö- ,sotsiaal- ja tervishoiu valdkond
· Keskkonna valdkond
· Maade munitsipaliseerimine

Välja on kujunenud juba teatud tava, kuidas vastavaid läbirääkimisi korraldada, olgugi et ka siin on lisaks sisulistele küsimustele mitmeid korralduslikke probleeme. Eeltoodut iseloomustab näiteks 7. veebruari 2005 arutelu selle aasta esimestel läbirääkimistel, kus omavalitsuste poolt tõsteti üles küsimus vabariigi valitsuse esindajate osas – eriti sellest, kes peaksid juhtime riigi poolselt läbirääkimiste töörühmi, millised on töörühmades ettevalmistatud seisukohtade ja delegatsioonide täiskogu läbirääkimiste materjalide omavaheline suhe. Omavalitsuste poolt sooviti, et töögruppide juhiks oleks ministrid, või nende poolt volitatud isikud, kuid mitte all-pool kantsleri taset. Samas küsiti ministeeriumide esindajate poolt vastu – kas omavalitsuste esindajatel on töörühmades olemas vajalikud volitused, et teha kohe otsustusi. Mitmel korral on tekkinud küsimus ka omavalitsuste volitustes tervikuna. Arutelu tulemusena leppisime kokku, et määrav ei ole mitte alati isiku ametikoha! nimetus, vaid tema asjatundlikkus kuna vajadusel võib alati pädeva juhiga konsulteerida. Samas tuleb jätkata koos efektiivsemate töövormide otsimist, seda enam, et alanud läbirääkimiste eeldatav ajagraafik on enneolematult kiire – tulemusi oodatakse juba maikuuks. Olukorra teeb keerukamaks veel ka see, et samaaegselt käib ettevalmistustöö riigi 2006-2009. aasta eelarvestrateegia ettevalmistamiseks, kus kõigil avaliku sektori osadel on oma ülesanded ning soovid. Lähtepõhimõtteks peab siin olema eelkõige see, et informatsioon oleks operatiivselt kõigile osapooltele kättesaadav ning läbirääkimiste kõigil osapooltel, rõhutan kõigil - nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse esindajatel - oleks tegevuse aluseks inimeste õiguste ja vabaduste realiseerimise tagamine ning koos sellega jätkuvalt vastastikku sobivate lahendite otsimine. Siinjuures soovin avaldada omavalitsuste esindajatele tunnustust operatiivse tegevuse eest omapoolsete seisukohtade formuleerimisel seoses 2006-2009. ! aasta eelarvestrateegiaga ning praegu toimuvale foorumile arut! amiseks esitamise eest, kuna üksnes demokraatlikud partneritest lugupidavad arutelud annavad aluse vastastikuseks mõistmiseks ning võimaliku kokkuleppe sõlmimiseks.
Rõhutan, et juba teist aastat on riigieelarve eelnõu koostamise aluseks riigi eelarvestrateegia. Eelarvestrateegia koostatakse järgmise eelarveaasta ja sellele järgneva kolme aasta kohta. Need uued alused on muutnud läbirääkimiste protsessi keerulisemaks ja kahjuks ka ebamäärasemaks. Riigieelarve (baas) seadus tunnistab kohaliku omavalitsuse üksused valitsussektori koosseisu kuuluvateks, kuid ei sätesta selgelt seda mehhanismi kuidas kohalikud omavalitsused ja nende üleriigilised liidud saaksid osaleda eelarvestrateegia koostamise protsessis. Riigi eelarvestrateegia 2007-2010 koostamiseks kavandatakse võtta kasutusele "partnerite kaasamise" mõiste mis peaks tagama vastastiku partnerluse ja koostöö, kuid selle konkreetne korralduslik ja vajadusel ka õiguslik alus vajab edasist täpsustamist.

Olen seisukohal, et omavalitsusi tuleb aktiivsemalt kaasata ka EL rahade kasutamise uute kavade ettevalmistamise protsessi, sealjuures RAK osas. Läbirääkimistel otsustasime koos taaskäivitada omavalitsuse tulubaasi teema arutelu, mis on aluseks valdade ning linnade jätkusuutlikule arengule, olgugi et siin on ette näha teravaid arutelusid - näiteks kohalike maksude osas. Ei saa jätta märkimata, et ka valitsuskoalitsiooni enda sees on vaja veel mitmed küsimused, sh eelarvega seonduvad probleemid, selgeks rääkida ning loomulikult puudutavad need ka kohalikke omavalitsusi.
Siseministeerium püüab oma tegevuses arvestada Euroopa kohaliku omavalitsuse harta põhimõtetega, mille üheks olulisemaks seisukohaks on kohalike omavalitsustega läbirääkimine neid puudutavates küsimustes. Teadaolevalt tähistame käesoleval aastal harta vastuvõtmise 20. aastapäeva ning Euroopa Nõukogu on selleks järgmisel nädalal Budapestis kokku kutsunud ka eraldi liikmeriikide omavalitsusvaldkonna ministrite konverentsi. Siseministeerium ja omavalitsusliidud kavandavad vastavat ühisüritust selle aasta lõpus.

Üheks valdkonnaks, kus on võimatu toimida ilma koostöösoovi ja oma tegevuse koordineerimiseta, on tööandja ja töövõtja rolli kaasajastamine. Aastaid on selles küsimuses ilma tulemustata diskuteeritud, kuid möödunud aastal otsustasime siin koos omavalitsuste koostöökojaga tarvitusele võtta konkreetsed abinõud olukorra lahendamiseks. Ei soovi olukorda üle dramatiseerida, kuid aru peame andma sellest, et töövõtjate õigused vajavad ka kohaliku omavalitsuse valdkonnas täpsemat õiguslikku regulatsiooni ning kohalikud omavalitsused ei saa siin enam ilma vastava koostööta efektiivselt edasi toimida. Alternatiiviks on ametiühingute võimalikud aktsioonid, millele viitasid ka TALO-ga peetud Vabariigi Valitsuse läbirääkimiste protsessi kulgemine ning samuti riikliku lepitaja sekkumine sellesse. Koostöötahe on olemas nii omavalitsuste koostöökogu kui ka ametiühingute poolt. Koos sotsiaalministeeriumiga olema omalt poolt valmis igati seda protsessi toetama, sh vastava õigusliku baasi välj! aarendamise kaudu. Teavitan teid, et 25. jaanuaril 2005 kinnitasin vastava töögrupi koosseisu, kuhu kuuluvad peale Siseministeeriumi ja Justiitsministeeriumi esindajate ka üleriigiliste ja maakondlike liitude esindajad ning teadlased, eesotsas töögrupi juhi TÜ õigusteaduskonna dotsendi Vallo Ollega. Esimesed kohtumised on näidanud, et lahenduste leidmine ei ole kerge – olgu selle näiteks kas-või omavalitsuste liitude kui tööandjate esindaja volituste keerukas küsimus. Nendin, et siis ei ole võimalik leida lahendust, kui püütakse silmas pidada ainult ühe osapoole huve – lahendus saab olla vaid sellises kompromissis, kus lähtutakse eelkõige töötajate õiguste kaitse olulisusest ning koos sellega püütakse luua õiguslikud, organisatsioonilised jm alused tööandja ja töövõtja esindajate läbirääkimiste käivitamiseks omavalitsuste valdkonnas.

Koostöö ja koordinatsiooni problemaatika on väga oluliselt seotud olnud ka ühes teises aastaid päevakorras olnud küsimuses - valdade ja linnade koostöö paikkondliku ja valdkondliku koostöö ning haldus-territoriaalse reformi kontekstis. Kellelegi ei ole vist uudis, et kui Rootsis ja Taanis viidi valdavalt läbi riiklik haldus-territoriaalne reform, siis Soomes keskenduti peamiselt valdade ja linnade koostööle. Eesmärgiks ei olnud mõlemal juhul loomulikult läbi viia reforme muudatuste pärast, vaid tagada elanike maksimaalselt võrdne kohtlemine, mille lähtepunktiks on omakorda kõigi kohalike omavalitsuste võime ja võimalus täita seadusest tulenevaid ülesandeid.

Terve rida Eesti piirkondi ei ole suutnud areneda samas tempos suuremate kasvupiirkondadega. Avalik sektori poolt pakutavate teenuste kvaliteet on ebaühtlane.
Üheks omavalitsuste kandevõime tõstmise võimaluseks on kohalike omavalitsuste ühineminemine. Kolme erakonna koalitsioonilepingus on sätestatud riigivalitsemise ja omavalitsuse korralduse poliitika ühe põhimõttena omavalitsuste kujundamine sõltumatuks ja tugevaks võrdväärseks partneriks riigile. Koalitsioonilepingu punkti 7.4. kohaselt toetab riik omavalitsuste vabatahtlikku liitumist.

 Soodustamaks ja toetamaks omavalitsuste vabatahtlikku liitumist, võttis Riigikogu 28. juunil 2004 vastu kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemise soodustamise seaduse.

 Vastuvõetud seadus soodustab kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemist ja üldse territooriumi haldusjaotuse korrastumist.
 Seadusega kehtestati kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemise soodustamise põhimõtted ja ühinemise soodustamise tingimused, ühinemisega seotud kulude katteks riigieelarvest toetuste eraldamise alused ning ühinemise järel riigieelarveliste eraldiste vähenemise kompenseerimise alused.
 Täpsemad regulatsioonid seoses kohaliku omavalitsuse vabatahtliku ühinemisega on kehtestatud Vabariigi Valitsuse poolt.

Kui eelmiste kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste ajal 2002.a. tekkis 5 uut kohaliku omavalitsuse üksust -neist 3 Rapla maakonnas – Märjamaa, Kohila ja Rapla vald ning Räpina vald Põlva maakonnas ja Anija vald Harju maakonnas, siis praegu on Siseministeeriumile teada oleva informatsiooni kohaselt käimas ühinemisläbirääkimised ligi 30 kohaliku omavalitsusüksuse vahel ja moodustumas 8 – 9 uut kohaliku omavalitsuse üksust. Täpselt konkreetset ühinejate arvu on antud hetkel raske määratleda, kuivõrd läbirääkimised ühinemiste osas veel käivad.
Rõhutan, selle seaduse mõttes on muudatuste aluseks kohaliku rahva ja volikogu tahe.
Siseministeeriumis on ettevalmistamisel kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise ning täiendamise seadus, mis võimaldaks ühinemist ka nn korralisiste valimiste vahelisel perioodil.

Komplitseeritud küsimuste analüüsiks moodustasingi komisjoni, mida juhib professor Sulev Mäeltsemees. Teadaolevalt on olukord eriti keerukas olnud nende omavalitsustega, kus ühinemisega kaasneb või võib kaasneda maakonna piiri muutmise vajadus - tuntud on kaasused nn Suur-Türi ja Suur-Tapa valdade loomisega. Vähem oluline aga ei ka see, et läbi mõeldaks ka paikkonna tervikliku arengu edasine tagamine – see aga tähendab jällegi koostöö möödapääsmatust. Üheks näiteks on olukord, mis on kujunenud seoses Loksa valla ja linna ning Kuusalu vallaga. Siseministeeriumi on pöördunud üle 300 Loksa valla elaniku, kes ei ole rahul sellega, et nende side Loksa linnaga kahe valla ühinemisel halduslikult katkeb (pöördujateks on eelkõige linna ümbritsevate külade elanikud). Olukorra lahendamine vajab tõsist tööd kohapeal – nii kohalike omavalitsuste tasandil, kuid loomulikult on oma sõna öelda ka kohalikel elanikel. Oluline on tagada kehtiva õiguskorra järgimine ning omavalitsuste jätkusuut! lik areng. Sõltumata lähiaastatel tehtavatest haldus-territoriaalsetest muudatustest, on omavalitsuste koostöö tunduv aktiviseerimine möödapääsmatu ning eriti puudutab see nn rõngasvaldu.

Üha tähtsamaks muutub vajadus kaasata inimesi avaliku sektori tegevusse, sealjuures kodanikuühiskonna põhimõtete järjekindel rakendamine, kuna ilma selleta on võimu rahvast edasise võõrandumise peatamine võimatu. Siingi aga on üks olulisemaid märksõnu riigi ja kohaliku omavalituse koostöö.

EKAK-i tegevuskava alusel pööratakse nimetatud perioodil enam tähelepanu
 kaasamise põhimõtete väljatöötamisele ning
 tavade ühtlustamisele,
 kodanikeühenduste riigieelarvelistest vahenditest rahastamise skeemide korrastamisele,
 kodanikuhariduse edendamisele nii koolisüsteemis kui vabahariduskoolide kaudu,
 kodanike teadlikkuse tõstmisele kodanikualgatusliku tegevuse võimalustest, eelistest ja ka kohustustest ning vastutusest,
 omaalgatuse tugistruktuuride edasiarendamisele.

Kohalikul tasandil toimiva demokraatia arengu seisukohalt on olulisel kohal elanikele kaasamine eelkõige kohalikesse otsustusprotsessidesse. Selleks on oluline informatsioonile ligipääsu võimaldamine, kodanike teadlikkuse suurendamine, muudatusi planeerides võimalike lahenduste üle kohalike huvigruppidega konsulteerimine ning osalemise ja omaalgatuse toetamine. Erinevaid kaasamise meetodeid on viimastel aastatel võtnud omaks ka Eesti kohalikud omavalitsused, millest andis hea ülevaate Siseministeeriumi poolt kohalike omavalitsuste seas läbiviidud küsitlus. Tulemused näitasid, et omavalitsusjuhid on omalt poolt leidnud lahendusi nii kohalike elanike kaasamiseks läbi informeerimise ja konsulteerimise kui kodanikeühenduste tegevuse toetamiseks. Suurimateks partneriteks on Eesti kohalikele omavalitsustele kultuuri ja isetegevusühendused, spordiseltsid ning külaseltsid. Huvigruppidest tehakse kõige enam koostööd pensionäride, spordiklubide, ettevõtjate esindajatega. Kõige enam k! oostöövõimalusi kodanikeühendustega nähakse informatsiooni vahetamises, huvigruppide esindajate kaasamises omavalitsuse strateegiliste dokumentide väljatöötamisse ning vajadusel konkreetses valdkonnas tegutsevate ühendustega konsulteerimises. Mõneti üllatav on vähene avalike teenuste osutamise delegeerimine äri- või kolmandasse sektorisse. Kodanikeühenduste ning elanike omaalgatusega on kui ressurssiga arvestatud paljudes kohalike omavalitsuste arengukavades, mitmel juhul on see kajastatud ühena eesmärkidest.

Kodanikuühiskonna arengu toetamine kohalikul tasandil on küllaltki suures osas sõltuv omavalitsusjuhtide algatustest, headest mõtetest ning tahtest. Omalt poolt püüame aidata nõuannete ning praktiliste juhendmaterjalidega. Riigi tasandil on aga kodanikuühiskonna arengu toetamiseks astutud oluline samm - Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsioon kiideti Riigikogu poolt heaks 2002.aasta detsembris. Kontseptsioon sõnastab kodanikeühenduste ja avaliku võimu partnerluse alused ja raamistiku kodanikuaktiivsuse elavdamiseks ja demokraatia tugevdamiseks Eestis. Kontseptsioonis nimetatud põhimõtete ning eesmärkide elluviimiseks on Siseministeeriumi koordineerimisel moodustatud Vabariigi Valitsuse ja kodanikeühenduste esindajate ühiskomisjon. Ühiskomisjoni poolt koostatud tegevuskava aastateks 2004-2006 on kiidetud valitsuse poolt ka heaks ning usun, et perioodi lõpus oleme plaanitud tegevuste abil jõudnud kodanikuühiskonna arenguks tingimuste loomisel järgmisesse etappi. Riiklikul! tasandil tehtav töö mõjutab omal moel kindlasti kohaliku tasandi omaalgatust, kus see saab samuti olla aluseks edasistele protsessidele. Jaanuaris arutas Riigikogu kolme komisjoni ühisistungil ja edasi täiskogu istungil riiklikult tähtsa küsimusena kodanikuühiskonna kontseptsiooni täitmist.

• Kohaliku omavalitsuse tegevuse üheks oluliseks valdkonnaks on arengustegevuse ning planeeringuprotsesside juhtimine, mis omakorda on üheks aluseks inimeste kaasamisele oma elukeskkonna kujundamise protsessi.
• Linna või valla ülesanne ei ole ainult selle tagamine, et (investor) saaks linnas või vallas maju ehitada. Linna või valla ülesanne on tagada, et majade ehitamisel tekiks esteetiliselt täisväärtuslik ja hästi toimiv keskkond, kus inimene end hästi tunneb.
• Arengustegevuse ning planeeringuprotsesside oskuslik juhtimine tagab kogu riigi tasakaalustatuma ruumilise ja regionaalse arengu.

Üheks kesksemaks kohaliku omavalitsuse tegevuse valdkonnaks on arengustegevuse ning planeeringuprotsesside juhtimine, mis omakorda on üheks aluseks inimeste kaasamisele oma elukeskkonna kujundamise protsessi.

Ruumiline planeerimine on alates eelmise aasta maist Siseministeeriumi ja regionaalministri valitsemisalas. Muutus tehti selleks, et paremini koos toimima panna ruumilist planeerimist ja regionaalarengut.

Kõige olulisem probleem kohaliku tasandi ruumilises planeerimises on kahtlemata see, et mitmed vallad ja linnad on nendele planeerimis- ja ehitusalal seadusega antud võimu vabatahtlikult käest ära andnud. Seetõttu "juhib" nende ruumilist arengut valdavalt juhuslikus kohas avalduv juhusliku investeerija tahe. Sellega seoses tahaks rõhutada – linna või valla ülesanne ei ole ainult selle tagamine, et (investor) saaks linnas või vallas maju ehitada. Linna või valla ülesanne on tagada, et majade ehitamisel tekiks esteetiliselt täisväärtuslik ja hästi toimiv keskkond, kus inimene end hästi tunneb. Valdadel ja linnadel on sisuliselt valida – kas "sörkida investorite sabas", või süstemaatilise planeerimistegevuse kaudu suunata ja juhtida investorite tegevust nii, et eelnimetatud ülesanne täidetud saab. Keskkonna kujundamise juhtimiseks on seadusega linna ja valla kätte antud mitmed töövahendid – üldplaneering, valla või linna osa üldplaneering, teemaplaneering, detailplaneering. ! Kahjuks ei kasuta mitmetes valdades ja linnades täielikult ära seadusega antud võimalusi nende töövahendite abil oma arengu kujundamiseks ja juhtimiseks.

Suur osa linnu ja valdu ostab endale planeeringufirmalt üldplaneeringu. Rõhutan, et sõna ostab on antud juhul kahjuks õige, sest paljude valdade ja linnade enda panus sellise sisseostetud planeeringu sisusse on lubamatult väike. Kui linna või valla panus on väike, on ka üldplaneeringu roll arengu juhtimisel väike.

Õnneks on sellest viimasel ajal hakatud aru saama, ja seetõttu on mitmed vallad ise endale üldplaneeringuid koostanud või koostama asunud. Nimetagem siin eeskujuvääriva näitena Leisi valda, kes ühe esimesena oma jõududega üldplaneeringu koostas või Värska, Pärsti ja mitmeid Võrumaa valdu, kes oma jõududega üldplaneeringut koostavad. Ise üldplaneeringut koostades võiks lähtuda klassiku õpetusest – kui kahte rehkendust teha ei jõua, tee üks, aga tee hästi. Üldplaneering võib olla seni tavapärasest lühem dokument, peaasi on et sealt oleks selgelt näha, kuidas see aitab valda või linna oma arengu juhtimisel – planeerimis- ja ehitusalaste otsuste langetamisel, keskkonnaväärtuste säilitamisel ja rohkendamisel, vajadusel ka sobimatute investeerimissoovide motiveeritud tagasilükkamisel või õigesse kohta suunamisel. Eelöeldu ei välista kõrvalise abi kasutamist, kuid see peaks olema siis tõesti abi, mitte linna või valla eest töö või isegi otsuste ära tegemine. Kui valla või linna ül! dplaneering on oma jõu ja nõuga koostatud, kui selle koostamisse on piisavalt kaasatud kohalik kogukond ning üldplaneering ja arengukava toimivad ühtse tervikuna, on juba eos välistatud enamus täna tüüpilisi detailplaneerimise probleeme. Üldplaneeringu kehtestamine ei tohiks sealjuures tähistada üldisema planeerimistöö lõppu, vaid järjepideva planeerimisprotsessi käivitamist, kus valla või linna osa üldplaneeringute, teemaplaneeringute ja detailplaneeringute koostamise kaudu tagatakse ruumilise arengu juhtimine ja vajadusel ka üldplaneeringu järjepidev aktualiseerimine.
Linnade ja valdade arengu kavandamine ning arengu kavandamine maakonna tasandil peaksid olema koostoimes ja teineteist vastastiku mõjutama. Praeguseks valminud üldine maakonnaplaneering ja keskkonnateemaline teemaplaneering on linnadele valdadele heaks aluseks ja abivahendiks üldplaneeringute koostamisel. Meie maakonnaplaneerimise tase on üldiselt päris hea, kõige tõsisemalt jätab soovida koostöö omavalitsustega maakonnaplaneeringute koostamisel. Seetõttu on äärmiselt vajalik senisest palju intensiivsem koostöö maavalitsuste ja maakonnatasandi riigiasutuste ning linnade ja valdade vahel. Koostöö tähendab ka maavalitsuste piiratud ressursi mõistlikumat kasutamist – õigeaegne koostöö kohalike omavalitsustega vähendab järelevalve vajadust nende tegevuse üle.

Tahaksin siinkohal teid veelkord innustada oma linna või valla üldplaneeringuid ise koostama ning detailplaneerimisalast tegevust palju resoluutsemalt juhtima. See tagab ka kogu riigi tasakaalustatuma ruumilise ja regionaalse arengu.

Mööda ei saa minna küsimuses, mis tundub et peaks olema iseenesest selge – kohalikud omavalitsused ja riik peaksid täpselt teadma, kes on need inimesed, kes nende poolt pakutavaid teenuseid vajavad ning veelgi tähtsam, kelle jaoks avalik sektor üldse ellu kutsutud on - seega elanike arvestuse valdkond. Teame samas, et olukord ei olegi nii lihtne ja selge.

Praegu on Riigikogus teisel lugemisel "Rahvastikuregistri seaduse muutmise seaduse" eelnõu, millega püütakse lahendada ka elukoha registreerimisel seni kõige enam raskusi tekitanud olukordi:
- omanik ei luba elukohta registreerida, kuigi elada (suulise lepingu alusel) lubab;
- elukoha registreerimise algatamine kohaliku omavalitsuse poolt on võimalik ka juhul kui isiku seni registreeritud elukoha andmed on valed ning ka teistest registritest saadud andmete alusel.

Elukoha registreerimine omavalitsustes on andnud küllalt häid tulemusi ka praegu kehtiva seaduse alusel.
Aastal 2004 vähenes aadressita isikute arv Eestis 8721 võrra.

Ettekande lõppu jätsin teadlikult ühe keerukama, kuid samas Eesti jätkusuutliku arengu aspektist ühe olulisema küsimuse – regionaalpoliitika. Olemasolevad probleemid ja regionaalarengu tendentsid Eestis järgneval kümnendil esitavad ka kohalikele omavalitsustele mitmeid tõsiseid väljakutseid.
Tõsiasi on see, et Eesti on väga ebaühtlaselt arenenud ning selle tasandamiseks on vaja rakendada erinevaid meetmeid.

Regionaalsed erinevused Eestis on suured ning peame tunnistama, et ka senised meetmed ei ole soovitud tulemusi andnud – toon olukorrast mõned näited:
 Elanike sissetulekute erinevused- Üheks mõõdetavaks elanike heaolu näitajaks on keskmine sissetulek. Elanike sissetulekutes on regionaalsed erinevused küllalt suured. Leibkonnaliikmete sissetulekutes on maakondlikud erinevused ligi kahekordsed.

 Toimub majandustegevuse tugev koondumine suurematesse linnadesse ja nende lähiümbrusesse- Näiteks Tallinnas ja Harjumaal toodetakse umbes 60 % kogu Eesti rahvuslikust kogutoodangust.

 Rahvaarvu vähenemine- Rahvaarv on alates 1990-test vähenenud üle Eesti. Kõige kiiremini on rahvaarv vähenenud Kirde-Eestis. Eesti rahvaarvu jätkuv kiire vähenemine mõjub eriti nn äärealade elujõulisusele. Loomulikud tõmbetegurid meelitavad inimesi kaugematest maapiirkondadest suuremate eduvõimalustega linnadesse.

 Noorte väljaränne maapiirkondadest- 2001.a. valminud Tartu Ülikooli uurimus Õppurnoored kui regionaalse arengu subjekt ja ressurss näitas, et enam kui pooled kooli lõpetavatest noortest (esmajärjekorras maa-asulates elavad noored) on otsustanud senisest kodupaigast kas alaliselt või ajutiselt lahkuda.

 Rahvastiku vananemine- Eesti on hetkel demograafilise arengu faasis, millele on iseloomulik rahvastiku märkimisväärne vananemine. Sellega seoses toimub tööealise elanikkonna vähenemine ja nagu eelpool mainitud, ülalpeetavuse määr tööealisele elanikkonnale tõuseb. Suurim probleem on see just maapiirkondades, kust niigi toimub väljaränne linnadesse, mõjudes eriti valusalt sealsele elujõulisusele.

 Sündimuse langus- 1990-ndail tähendab aga tööturusurveindeksi väärtuse langust lähiajal, ehk tööturule siseneb vähem inimesi kui sealt vanuse tõttu välja langeb. Praktiliselt kõikides maakondades on majanduslikult aktiivse rahvastiku hulk jätkuvalt vähenemas. See võib põhjustada veelgi suuremat tööjõu struktuurset puudust ning tingida vajaduse võõrtööjõu ekspordiks.

 Tööhõive regionaalsed erinevused- Tööjõudu ehk majanduslikult aktiivseid inimesi on märkimisväärselt vähem Kagu-Eestis ja Jõgevamaal, kus pikaajaline tööpuudus on olnud teravaks probleemiks juba aastaid. Kõige teravamaks probleemiks on tööpuudus Ida-Virumaal, kus tööealine elanikkond on küll suhteliselt aktiivne (tööotsijate suur hulk) kuid puudus on töökohtadest, probleemiks on eelkõige just struktuurne tööpuudus.

Regionaalpoliitilised väljakutsed ja võimalikud lahendusteed:

Vajalik on:

 regionaalarengu suunamist reguleeriva seaduse ettevalmistamine, mille peamine eesmärk on tagada pikemaajaline strateegiline arengu kavandamine regiooni tasandil ning riiklike regionaalpoliitiliste toetuste stabiilsus kavade realiseerimiseks, tagada erinevate regionaalarenguliste mõjude arvestamine erinevate riigi poliitikate elluviimisel

 väikesesaarte seaduse täiendamine

 Eesti regionaalarengu strateegia 2005-2015 heakskiitmine, millega määratakse regionaalarengu suundumised, mida on vaja arvestada arengu kavandamisel regioonide tasandil ja riigipoliitkate elluviimisel


Millised oleks väljapääsuteed tekkinud olukorrast. Eelkõige lähtusime olukorra analüüsist ning selle alusel koostasime uue Eesti regionaalarengu strateegia projekti, mille lähiajal esitame Vabariigi Valitsusse. Nimetatud väljakutsetega toime tulemiseks oleme kavandamas keskvalitsuse poolset regionaalarengu suunamist reguleeriva seaduse ettevalmistamist, mille peamine eesmärk on tagada pikemaajaline strateegiline arengu kavandamine regiooni tasandil ning riiklike regionaalpoliitiliste toetuste stabiilsus kavade realiseerimiseks. Täiendada kavatseme ka juba toimivat väikesesaarte seadust.

 Arengu tagamisega seonduvate finantsressursside kindlustamine (2007-2013 EL struktuurifondide rahalised vahendid, kohalike omavalitsuste võime olla partneriks EL projektide vajaliku kaasfinantseerimise osas jms)

 Keerukamate piirkondade arengudokumentide ettevalmistamine ja koostöövõrgustiku loomine (Ida-Virumaa arengustrateegia 2005-2013, Setumaa ja Peipsi piirkondade arengu kavandamine jne)

Arengut ei saa suunata ilma finantsressurssideta. Täna on põhjust eeldada, et aastatel 2007-2013 suurenevad EL struktuurifondide rahalised vahendid kohaliku ja regionaalse arengu toetamiseks märkimisväärselt. Samas on praktika näidanud, et ainuüksi EL toetusvahenditest alati ei piisa. Seetõttu on meie eesmärgiks suurendada ka riigi omatuludest eraldatavaid regionaalpoliitilisi toetusi 2006.a. riigieelarves vähemalt 2002-2003.a. mahtudeni. Endiselt jääb aga päevakorda mitmete kohalike omavalitsuste võime olla partneriks EL projektide vajaliku kaasfinantseerimise osas.
Ettevalmistamisel on ka Ida-Virumaa arengu strateegia, sellel nädalal otsustasime koos minister Rummo ning nelja Peipsi äärse maakonna maavanema ja mitmete kohaliku omavalitsuse liitude esindajatega ellu kutsuda Peipsi piirkonna arengu küsimuste ümarlaua. Piirkonna arengusse on tõsiselt sekkumas Setumaa Valdade Liit. Tervikuna soovin tänada maakondlikke ja piirkondlikke omavalitsuste liite nende tegevuse eest oma regiooni tasakaalustatud arengule kaasa-aitamise eest. Regionaalne koostöö on käivitunud ka ülepiirilise koostöö raames – seda eriti Läti ja Soomega, edasist arengut ootame ka vastavates suhetes Venemaaga.

Oluline on rõhutada järgmisi arenguid:

 Tallinna ja Tartu linnapiirkonnad peavad maksimaalselt rakendama oma spetsiifilised arengueelised innovaatika ja teadus-arendustegevuse valdkonnas, et olla suutelised konkureerima investeeringute osas teiste Läänemerepiirkonna metropolidega.

 Kõigis Eesti linnapiirkondades tugevneb vajadus integreeritud arendustegevuse järele, mis peab kindlustama maakasutuse ja infrastruktuuride optimaalse väljaarendamise.

 Väljakutseks maakonnakeskustele koos tagamaaga on atraktiivsus investorite jaoks, sest teravneb vajadus täiendavate töökohtade loomise ja olemasolevate säilitamise järele.

Vaadeldavas kontekstis omavad erilist tähtsust meie kaks suurt keskust – Tallinn ja Tartu – loomulikult on vaja leida tasakaalustavaid arengu vahendeid kõigile Eesti piirkondadele.

Tallinna ja Tartu linnapiirkonnad peavad maksimaalselt rakendama oma spetsiifilised arengueelised innovaatika ja teadus-arendustegevuse valdkonnas, et olla suutelised konkureerima investeeringute osas teiste Läänemerepiirkonna metropolidega. Kõigis Eesti linnapiirkondades tugevneb vajadus integreeritud arendustegevuse järele, mis peab kindlustama maakasutuse ja infrastruktuuride optimaalse väljaarendamise, kuna eeldatavasti nii rahvastik kui majandustegevus kipub üha enam sinna koonduma.

 Rahvastikku kaotavates piirkondades on hädavajalik kasutada ära kõik võimalused töökohtade loomiseks ja säilitamiseks ning elanike ühiskondliku aktiivsuse tõstmiseks, nendes piirkondades on eriliseks väljakutseks avalike teenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi tagamine

 kohalike omavalitsuste ning nende liitude (üleriigilised-, maakondlikud- ning valdkondade liidud) osa kasv regionaalarengu kavandamisel ja realiseerimisel

 efektiivne koostöö ministeeriumide, maavanemate, kohalike omavalitsuste, kolmanda sektori ja teiste asjaomaste institutsioonidega, kes on seotud tasakaalustatud regionaalarengu tagamisega.

Teiseks väljakutseks maakonnakeskustele koos tagamaaga on atraktiivsus investorite jaoks, sest teravneb vajadus täiendavate töökohtade loomise ja olemasolevate säilitamise järele. Maapiirkonnad seisavad järgneval kümnendil silmitsi küsimustega, kus tagada avalike teenuste kvaliteet ja kättesaadavus olukorras, kus demograafiliste protsesside tagajärjel elanikkond väheneb ja vananeb. Rahvastikku kaotavates piirkondades on hädavajalik kasutada ära kõik võimalused töökohtade loomiseks ja säilitamiseks ning elanike ühiskondliku aktiivsuse tõstmiseks.

Lahendamist ja analüüsi vajavaid küsimusi on kaugelt rohkem, kui tänases ettekandes käsitelda jõudsin ja nende keerukus nõuab olemasoleva vaimse ja materiaalse ressursi efektiivset kasutamist. Seetõttu otsustasid Siseministeerium ja klubi Polis koostöös ELL ja EMOL ning Vabariigi Presidendi kohaliku omavalitsuse ja regionaalarengu ümarlaua ja Vabariigi Presidendi akadeemiline nõukogu riigihalduse ja kohaliku omavalitsuse arengu komisjoniga 17. juunil 2005 kokku kutsuda kohaliku omavalitsuse valdkonna teadlased ja arendajate nõukoja, et koos prioritiseerida lahendamist vajavad küsimused ning arutada võimalusi probleemidele optimaalsete lahenduste leidmiseks. Selge on aga see, et ilma vajaliku koolituse, arendus ning teadustegevuseta on raske uute väljakutsega toime tulla ning ka siin saame lahendusi leida üksnes koos töötades.

Vaatamata probleemidele, on meil alust optimismiks, kuna Eesti kohaliku omavalitsuse süsteem toimib ning ka dialoog riigiga areneb. Mitmed demokraatia teele asunud riikide esindajad soovivad tutvuda meie kogemustega, olgu näitena Albaania, Makedoonia, Armeenia või Ukraina. Eeltoodut kinnitas ka minu hiljutine kohtumine Rootsi kommuunide ja maakondade liidu delegatsiooniga, mille raames ütles nende delegatsiooni juht lõpetuseks - meil ei ole enam vist palju teile õpetada, vastupidi, me sooviks näiteks ka endale taolist riigi ja kohaliku omavalitsuse läbirääkimiste süsteemi nagu teie olete Eestis loonud.

Soovin omalt poolt kõigile jätkuvalt mõtteerksust ning koostöötahet meie omavalitsussüsteemi ühisel edasiarendamisel.

18.02.2005