Tallinna linnapea Edgar Savisaare kõne Eesti Linnade ja Valdade Päevade avamisel

Viru Konverentsikeskuses,
18. veebruar 2009

Täna algavad viiendad Eesti valdade ja linnade päevad on jõudnud esimese väikese juubelini. Nagu Eesti omavalitsused, nii on ka meie aasta esindusüritus iga aastaga järjest professionaalsem - kui räägime, siis asjast.

 

Ükskõik, mida me täna arutame, on see rohkem või vähem seotud sõnaga „kriis". Majanduskriis on süvenemas sotsiaalkriisiks, mis omakorda ähvardab kergitada kuritegevust ja rahvuspingeid. Majanduskasvu ajal tugines ühiskond valdavalt erasektorile ja see oli mõistetav. Kriisi ajal loodetakse aga loomulikult rohkem riigile ja omavalitsustele. Avaliku võimu harude omavaheline koostöö on seetõttu praegusel ajal tervele ühiskonnale eriti oluline.

 

Mul on väga kahju, et Vabariigi Valitsuse ja omavalitsuste suhetes on tõsiseid probleeme. Tulenevalt majanduslangusest kaotavad omavalitsused hinnanguliselt vähemalt 730 miljonit krooni üksikisiku tulumaksu laekumise vähenemise tulemusena. Valitsuse poolt kavandatud topeltkärbetega  võetakse omavalitsustelt ära veel ligi 1,5 miljardit krooni, mis lööb vägagi valusasti omavalitsuste rahakoti pihta. Omavalitsustel tuleb kanda veel ka valitsuse koormat. Ühe hoobiga vähendatakse oluliselt omavalitsustele minevat tulumaksu osa - 300 miljonit,  laekumisi tasandusfondist- sama palju. Riigi osa  teehoidu vähenes – 200 miljonit, haridusest kadus – vähemalt 90 miljonit, lasteaedadelt võeti – 75 miljonit,  kultuurilt  kooriti – 68 miljonit jne.

 

Peale kõige selle on täiendavalt piiratud omavalitsuste eneseabi – laenuvõtmist, kuid seejuures mõistagi pole valitsus oma sektorile mingeid laenupiiranguid seadnud. Üleeile kirjutas Äripäev kuidas Tallinna Sadam tahab võtta investeeringuteks 600 mln krooni laenu. Mille poolest on Tallinna Sadama laenud teistsugused kui omavalitsuste laenud? Kas need ei tekitagi defitsiiti?

 

Juba pensionite ja toetuste kojukande korra muutmine näitas kujukalt, et lisaks riigikärbetele laob valitsus oma kohustusi jätkuvalt omavalitsuste kaela, selleks vahendeid eraldamata. Samas peame kahetsusega tõdema, et omavalitsusi ei ole drastiliste eelarvekärbete, rääkimata siis uute ülesannete täitmise kulude katmise arutellu suurt kaasatud.

 

Me teame, et selline käitumisviis ei ole kooskõlas põhiseadusega. Lugupeetud Vabariigi President viis Riigikohtusse vaidluse põhiseaduse täitmise üle riigikogulaste palkade küsimuses ja tal oli õigus. Aga mõtleme järele - summa, millega praegu rikutakse riigivalitsuse poolt põhiseadust omavalitsusi eelarvekärbetega ahistades ja meile katteta kohustusi lisades on kosmilise suurusjärgu võrra suurem riigikogu liikmete vaieldavast palgast.

 

Usun samuti, et edu võib saavutada ühiselt pingutades, selles aga asi ongi, et valitsuse kärpekavast näeb ilusti, kes peab pingutama ja kes mitte. See kärpekava on kõike muud kui solidaarne ning koostatud omavalitsuste ja vaesemate rahvakihtide arvel.

 

Eesti Põhiseaduse § 154 ütleb selgelt:  „Kohalikule omavalitsusele võib panna kohustusi ainult seaduse alusel või kokkuleppel kohaliku omavalitsusega." Ning mis antud juhul veelgi olulisem, tsiteerin: „Seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest."  Nii ütleb Põhiseadus ja siin ei peaks olema midagi vaielda.

 

Samas me ütleme kõikidele oma inimestele, et  kui valitsus ei saa kriisi ajal hakkama, siis omavalitsused peavad saama. Ja me saamegi, sest taganeda pole meil kuhugi – meie selja taga on inimesed. Ning päästame hullemast ka Eesti riigi.

 

Daamid ja härrad,

Euroopa Liit on kuulutanud 2009. aasta Innovatsiooniaastaks ja ka meil on siin oma roll. Rääkides kriisist väljumisest on väga oluline, et omavalitsused ei jääks ka innovatsiooni alal lootma riigile.

 

Tegelikult on Eesti riik juba loonud e-keskkonna, mille edasine elu ja edu sõltub isegi rohkem kui riigist praegu omavalitsustest ja erasektorist, kes peavad täitma riigi poolt loodud raami sisuga. Omavalitsuste osutatavate otseste teenuste maht ületab kordades riigi poolt pakutavaid teenuseid, nii teenuste kasutajate arvult, eri teenuste liikidelt kui ka rahaliselt käibelt. On selge, et nüüd on digitaalse revolutsiooni jätkamisel pall omavalitsuste käes.

 

Tänavu järjekordselt maailma intelligentseimate kogukondade hulka arvatud Tallinn on otsustanud laiendada riikliku ID-pileti baasil munitsipaalse ID-pileti kasutusala kõikidele Tallinna poolt müüdavatele piletitele, ühistranspordile järgnevad ujulad, muuseumid jne. Loodame et järgijaid on ka mujalt Eestist, nii maalt kui linnadest.

 

Me arendame koosvõimelisi e-piletisüsteeme ka Turu linnaga Soomes. Huvi on ilmutanud ka Helsingi. Ma usun, et need koostöömudelid ja välja töötatud tehnilised lahendused võivad huvi pakkuda ka Läti ja miks mitte ka Venemaaga piirnevatele Eesti omavalitsustele. E-teenused on tegelikult üks integratsiooni, ma mõtlen ka Balti Mere Regiooni integratsiooni, üks tõhusamaid vahendeid. Nende rakendamiseks on vaja eelkõige poliitilist tahet, mida kriisi süvenedes võib Põhjamaades kardetavasti jääda vähemaks.  Me ei peaks sellest aga heituma ja peaksime oma uuenduslike lahenduste levitamisega uljalt edasi pürgima.

 

On veel üks oluline asi, mis seondub innovatsiooniga. Meie poliitikud räägivad palju energiajulgeolekust, ka Baltimaade energiasaarekestest. Aga paraku me ei räägi veel piisavalt palju meie inforuumi  julgeolekust, infosaarekestest. Tallinn on välja käinud Balti Mere Regiooni ühise inforuumi loomise idee Balti Mere Strateegia kontekstis ning meil on heameel, et seda on toetanud ka Eesti Linnade Liit. Ma arvan, et omavalitsused tunnevad sageli isegi riigist paremini, kui oluline on see teema meie kodurahu tagamiseks. Klaasikillud ja munakivid tuleb märulijärgsetel hommikutel ju kokku korjata meil.

 

Austatud linnade ja valdade päevadel osalejad,

2009 aasta on Eestis tõeline kõrgeima võimu täht-aasta – rahval, kõrgeima võimu kandjal, on ees kahed valimised, europarlament juunis ja kohalikud valimised oktoobris. Siin saalis enamikule on olulisemad kahtlemata need viimased.

 

Kes on hästi tööd teinud, need valib rahvas ametisse tagasi ja nendega kohtume ka järgmisel aastal selsamal üritusel. Valimisteni jäänud napid kuud tuleb meil kõigil teha tööd valijatele antud lubaduste täitmisel. Kuigi mõnedel poliitikutel on saanud kombeks uhkustada, kes on rohkematest valimislubadustest loobunud. Omavalitsustes võidavad aga kindlasti need, kes oma rahvale antud sõnast kinni peavad.

 

Ma tean, et nii mõnelgi Teie hulgast siin saalis on lootusetuse tunne. Kõik on juba justkui harjunud sellega, et seadused suurt ei maksa, valitsus teeb mida tahab ja omavalitsustega ei arvestata. Nende arvamust enam isegi ei küsita.

 

Peame aru, kuidas sellest olukorrast välja tulla. Kuidas saavutada, et meie valitsejad käituksid nii, nagu õigusriigile kohane. Mis saab siis, kui valitsus tõepoolest oma kärpekava Toompeal teerulliga ka vastu võtab? Ning seejuures veel soovitab meil armulikult, et ega süüdlasi ei ole vaja otsida. Ma arvan, et inimesed tahavad teada, kuidas me oleme jõudnud praegusesse olukorda ja milline on seejuures olnud ühe või teise poliitiku roll, ühe või teise partei roll.

 

Tallinna linn kutsub kõiki Eesti omavalitsustegelasi, kes peavad seda teemat tähtsaks ja tahavad oma seisukohta välja öelda, neljapäeval, 12. märtsil keskpäeval Tallinnasse, Rahvusraamatukogu saali. Eelregistreerimise paneme käima järgmisel nädalal.

 

Usun, et see arutelu aitab omavalitsuste seisukohti ühtlustada ning on tubliks täienduseks täna ja homme toimuvatele Linnade ja valdade päevadele.

     

Ma soovin 2009. aasta valdade ja linnade päevadele ausaid, elavaid ja viljakaid arutelusid mitte ainult kriisi vaevade leevendamise teemadel, vaid ka selleks, et otsida ja leida üheskoos Eestile teid kriisist uue ja ka tugevamana väljumiseks.