Eesti Linnade ja Valdade Liit
Riigikogu rahanduskomisjon
Riigikogu õiguskomisjon
		08.04.2020 nr LV-1/989 - 1
Ettepanekud „Abipolitseiniku seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (COVID-19 haigust põhjustava viiruse SARS-CoV-2 levikuga seotud meetmed)" eelnõu (170 SE) ja „Riigi 2020. aasta lisaeelarve seadusega seonduvate seaduste muutmise seaduse" eelnõu (169 SE) kohta
Austatud Tiit Terik, Aivar Kokk ja Jaanus Karilaid

Tallinna linn esitab Vabariigi Valitsusele ettepanekud „Abipolitseiniku seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (COVID-19 haigust põhjustava viiruse SARS-CoV-2 levikuga seotud meetmed)" eelnõu 170 SE (edaspidi ka eelnõu) ja „Riigi 2020. aasta lisaeelarve seadusega seonduvate seaduste muutmise seaduse" eelnõu 169 SE (edaspidi ka eelnõu II) kohta ning ühtlasi palume menetleda esitatud ettepanekuid eelnõudega samas menetluses.

1. Hädaolukorra seaduse muutmine (eelnõu kohta)

Selgitus: Leiame, et põhjendatud on laiendada eriolukorras täiendavate töö- ja teenistusülesannete täitmise kohustust ametiasutuste kõrval ühtlasi ametiasutuste hallatavatele asutustele, kuna suur osa töötajatest ei tööta mitte ametiasutustes, vaid just ametiasutuse hallatavates asutustes, seda nii riigi kui ka kohalike omavalitsuste kontekstis. Riigil ja omavalitsusel võib eriolukorras tekkida vajadus kasutada oma organisatsiooni tööjõudu ning hallatavate asutuste ja nende töötajate välistamine ei ole riigi eriolukorra lahendamise aspektist mõistlikult põhjendatav. Näiteks kohaliku omavalitsuse organisatsioonis on teenuste osutamine korraldatud suuresti hallatavate asutuste kaudu, mistõttu oleks vajalik ka nende töötajate kasutamine eriolukorra erinevate tööde tegemisel, kui selline oluline vajadus tekib.

Ettepanek:

1) asendada eelnõus hädaolukorra seaduse muutmise § 5 alapunktis 3 sõna „ametiasutus" läbivalt sõnadega „ametiasutuse või ametiasutuse hallatava asutusega" vastavas käändes.

2) eelnõu § 5 kohta esitame lisaks järgmise täiendava märkuse:

IKÜM art 23 lg p e) alusel on võimalik sätestada (liidu või liikmesriigi muud üldist avalikku huvi pakkuvad olulised eesmärgid, eelkõige liidu või liikmesriigi oluline majanduslik või finantshuvi, sh rahandus-, eelarve-, ja maksuküsimused, rahvatervis ja sotsiaalkindlustus) siseriiklikke erisusi andmesubjektide õiguste rakendumisel sh täiendada HOS-i, kuid seda kooskõlas sama artikli lõikega 2, mis sätestab konkreetsed nõuded, mida seadusandlik meede, mis eriolukorras isikute õigusi piirab, peab sisaldama.

HOS kavandatavate muudatuste juures oleks asjakohane viidata ka teisele lubavale artiklile IKÜM-s. Eriliigiliste isikuandmete töötlemise lubatavust rahvatervise huvides toetab art 9 lg 2 p i). Samas ka selle aluse kasutamine eeldab, et liikmesriigi õigusakt sisaldab sobivate ja konkreetse meetmete kirjeldust andmesubjekti õiguste ja vabaduste kaitseks.

Nende kahe artikli koosmõjus on isikuandmete, sh eriliigiliste isikuandmete töötlemise reguleerimine HOS-is võimalik. Praegusel kujul ei ole kavandatud muudatused IKÜM sätestatuga kooskõlas.

2. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muutmine (eelnõu kohta)

Selgitus: Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (edaspidi NETS) § 27 lõike 3 kohaselt karantiini kehtestab kohaliku omavalitsuse üksus Terviseameti ettepanekul. Lõike 5 kohaselt karantiini lõpetab kohaliku omavalitsuse üksus Terviseameti ettepanekul, kui nakkushaiguse levik on tõkestatud, nakkushaiguse tõrje nõuded on täidetud ja haiguskolle kahjutustatud. Paragrahvi 28 lõike 2 kohaselt nakkushaiguste epideemilise leviku tõkestamiseks võib kohaliku omavalitsuse üksus Terviseameti ettepanekul: 1) ajutiselt sulgeda koole ning laste- ja hoolekandeasutusi; 2) nõuda desinfektsiooni, desinsektsiooni, kahjuritõrje või puhastuse korraldamist; 3) nõuda inimeste terviseuuringute korraldamist.

Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 22 lõike 2 kohaselt õigusaktiga kohaliku omavalitsuse, kohaliku omavalitsuse üksuse või kohaliku omavalitsuse organi pädevusse antud küsimused otsustab omavalitsusüksuse nimel volikogu, kes võib nende küsimuste lahendamise volitada valla- või linnavalitsusele või volikogu poolt määratud osavalla või linnaosa esinduskogule, ametiasutusele, asutuse struktuuriüksusele või ametnikule.

Seega on seadusandja määranud NETS-is kohalikus omavalitsuses karantiini kehtestajaks volikogu, kes võib ülesande volitada valla- või linnavalitsusele.

Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 43 lõike 3 kohaselt volikogu kokkukutsumisel tuleb kutses ära näidata arutusele tulevad küsimused ja kutse peab olema volikogu liikmetele teatavaks tehtud vähemalt neli päeva enne volikogu istungit. Kutsega koos tehakse volikogu liikmetele kättesaadavaks istungi materjalid.

Seega eeldab volikogu kogunemine vähemalt nelja eelnevat päeva. Praegune eriolukord näitab aga, et karantiini kehtestamisel tuleb tegutseda ja otsustada kiiresti ning iga päev võib olla oluline. Seetõttu ei ole kehtiv seaduse sõnastus asjakohane. Kui volikogu ei ole küsimuse üle otsustamist valitsusele edasi volitanud ning volikogu kogunemine on takistatud, võib jääda otsus karantiini kehtestamisest üldse tegemata. Seetõttu on otstarbekam, et karantiini kehtestamise üle kohalikus omavalitsuses otsustaks valla- või linnavalitsus.

Ettepanek:

Eelnõu § 16 (nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muutmine) täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses:

3) paragrahvi § 27 lõigetes 3 ja 5 ning § 28 lõikes 2 asendatakse sõnad „kohaliku omavalitsuse üksus" sõnadega „valla- või linnavalitsus".

3. Põhikooli ja gümnaasiumiseaduse muutmine (eelnõu kohta)

Eelnõu § 20 tehakse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses muudatus, mille kohaselt gümnaasiumi ja põhikooli lõpetamise tingimuste kehtestamise pädevus antakse Vabariigi Valitsusele. Seaduseelnõu peaks eesmärgi poolest reguleerima eriolukorrast põhjustatud vajalike meetmete kohaldamist. Seetõttu oleks sellise pädevuse andmine Vabariigi Valitsusele põhjendatud eriolukorra ajaks ja määratud ajavahemikul vahetult pärast eriolukorda selle tagajärgede likvideerimiseks. Muul juhul peaksid kooli lõpetamise küsimused olema reguleeritud siiski seaduses.

4. Tallinna Linnavolikogu ettepanekud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse, korrakaitseseaduse, ühistranspordiseaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmiseks (eelnõu kohta)

Tallinna Linnavolikogu esitas 21. veebruari 2019 otsusega nr 31 „Ettepaneku esitamine Vabariigi Valitsusele kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse, korrakaitseseaduse, ühistranspordiseaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmiseks" Vabariigi Valitsusele ettepaneku kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse, korrakaitseseaduse, ühistranspordiseaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu (edaspidi ka ettepanek) koos seletuskirjaga.

Vabariigi Valitsusele esitatud ettepaneku eesmärk oli anda kohaliku omavalitsuse korrakaitseametnikele lisavolitused, mis võimaldavad täita neile seadusega pandud ülesandeid eelkõige valdkondades, mis on tugevalt seotud kohaliku omavalitsuse territooriumil turvalisuse tagamise ja parema elukeskkonna loomisega ning mille täitmisel on seni olnud vaja kaasata politsei või mida pole volituste puudumise tõttu üldse olnud võimalik täita.

Ettepaneku kohaselt kavandatakse anda korrakaitseametnikele volitused, et parandada nende võimalusi täita kaht neile pandud ülesannet:

1) teostada järelevalvet avalikus kohas käitumise üldnõuete järgimise üle ning

2) mõjutada ühissõidukis sõiduõiguseta isikut ka olukorras, mil isik ei allu ametnike seaduslikele korraldustele.

Ettepaneku kohaselt täiendatakse kohaliku omavalitsuse korralduse seadust selliselt, et korrakaitseametnikel on õigus pärast tasemeõppe läbimist kohaldada seaduses sätestatud juhul vahetut sundi.

Samuti ettepaneku kohaselt muudetakse ja täiendatakse korrakaitseseadust viisil, mis võimaldab valla- või linnavalitsusel avalikus kohas käitumise üldnõuete järgimise üle riikliku järelevalve teostamisel kohaldada korrakaitseametnike kaudu ulatuslikumalt riikliku järelevalve erimeetmeid (volitus kasutada konkreetsete ülesannete täitmisel erimeetmeid ja vahetut sundi).

Ettepaneku kohaselt täiendatakse ühistranspordiseadust viisil, mis võimaldab ühissõidukist välja tõsta sõiduõiguseta isiku või isiku, kes ei esita korrakaitseametnikule sõiduõigust tõendavat dokumenti (näiteks pilet või sõidukaart). Praegu puudub korrakaitseametnikel seaduslik õigus isikuid ühissõidukist välja tõsta. Seetõttu tuleb korrakaitseametnikele seadusega pandud ülesande täitmiseks kutsuda appi politseinikud, kuid see pärsib politsei tööülesannete täitmist. Lisaks ei ole korrakaitseametnikul õigust politsei saabumiseni isiku dokumente kontrollida – sisuliselt võib korrarikkuja (nt piletita sõitja) avaliku ülesande täitmist takistada ning seaduse sätestatud kohustusi eirata.

Ettepaneku kohaselt täiendatakse väärteomenetluse seadustikku viisil, mis võimaldab edaspidi lisaks politseiametnikule ka korrakaitseametnikul pidada kinni isik, kelle kohta on põhjendatult alust arvata, et ta on rikkunud avalikus kohas käitumise üldnõudeid karistusseadustiku § 262 mõistes.

Esitame eelnõu kohta muudatused/täiendused ülaltoodud linnavolikogu esitatud ettepanekute alusel seaduste lõikes alljärgnevalt:

a) Korrakaitseseaduse muutmine

Selgitus: Tulenevalt praktilisest vajadusest laiendatakse eelnõu § 9 kohaselt KorS-i § 57² lõike 1 muutmisega linna- ja vallavalitsuse kohaldatavate meetmete loetelu. Eelnõu § 9 kohaselt võib valla- või linnavalitsus riikliku järelevalve teostamiseks avalikus kohas käitumise üldnõuete üle kohaldada lisaks praegustele erimeetmetele ka järgmisi erimeetmeid:

- kontrollida ja tuvastada joobeseisundit isikul, kellel esinevad ilmsed joobeseisundile viitavad tunnused ja kes võib olla ohtlik endale või teistele (KorS-i § 37 lg 1 p 2 ulatuses);

- toimetada isik alkoholijoobe tuvastamiseks ametiruumi ja tervishoiuteenuse osutaja juurde (KorS-i §-d 39 ja 40);

- teostada isiku suhtes turvakontrolli (KorS-i § 47 lg 1 p-de 1, 2, 3 ja 4 ulatuses);

- teostada vallasasja läbivaatust (KorS-i § 49 lg 1 p-de 1, 2 ja 4 ulatuses).

Täiendavate erimeetmete rakendamise õigus on vaja anda põhjusel, et asjakohaste volitusteta ei ole võimalik avalikus ruumis täita riigi antud ülesandeid.

Muudatused puudutavad ülesandeid, mis on otseselt seotud avalikus kohas käitumise üldnõuetega (KorS-i § 55), ja ülesannet, millega teostatakse järelevalvet selle üle, et ei tekitataks ülemäärast müra, valgusefekte ja õhusaastet (KorS-i § 56).

Lisaks täiendatakse eelnõu § 9 kohaselt KorS-i §-ga 57³ selliselt, et valla- või linnavalitsusel on lubatud erimeetmete kohaldamisel kasutada vahetu sunnina füüsilist jõudu ja erivahenditest käeraudu, teenistusrelvana löögirelva relvaseaduse § 15 lõike 1 punkti 1 mõistes ning gaasirelva relvaseaduse § 13 mõistes. Füüsilise jõu, erivahendi, löögirelva ja gaasirelva kasutamise õigus on vaid konkreetse ülesande täitmisel ning need on vahetu sunni elemendid, mida korrakaitseametnikud tohivad oma ülesannete täitmisel kasutada.

Eelnõu sätestab ka korrakaitseliste abivahendite kasutamise kriteeriumina abivahendi kasutamise vältimatuse eesmärki arvestades. Abivahendeid võib kasutada üksnes juhul, kui muud vahendid on ammendunud ning abivahend on eesmärgi saavutamiseks ainuvõimalik ja vältimatu.

Praegu on korrakaitseametnikud olukorras, kus neil puudub võimekus riiklikult pandud ülesande täitmine lõpuni viia ning nende töösse on pidevalt vaja kaasata politseid. Korrakaitseametnikud saavad praegu erimeetmeid kasutada vaid eeldusel, et süüteo toimepanija on koostööaldis. Näiteks kui isik keeldub lõpetamast alkoholi tarvitamist lastele suunatud avalikul kogunemisel, ei saa teda selleks sundida. Seega ei ole korrakaitseametnikul kehtiva seaduse alusel tegelikult võimalik kõrvaldada avalikku korrarikkumist, ohtu välja selgitada või kõrvaldada, kui korrarikkuja ei tee temaga koostööd.

Vahetu sunni kasutamine on lubatud ultima ratio põhimõttel, äärmuslikes olukordades, mil ohu väljaselgitamiseks, tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks pandud kohustuse täitmist ei ole võimalik muu haldussunnivahendiga tagada. Selle all mõeldakse näiteks sagedasi olukordi, mil isik ei allu riigivõimu esindaja seaduslikule korraldusele või ei tee koostööd ning muud võimalused isiku mõjutamiseks on ammendunud

Ettepanek:

Täiendada eelnõu § 9 (korrakaitseseaduse muutmine) punktidega 2 ja 3 järgmises sõnastuses:

2) Korrakaitseseaduse paragrahvi 57² lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Valla- või linnavalitsus võib käesoleva seaduse §-s 55 sätestatud avalikus kohas käitumise üldnõuete üle riikliku järelevalve teostamiseks kohaldada käesoleva seaduse §-des 30, 31, 32 ja 34, § 37 lõike 1 punktides 2 ja 3, §-des 38, 39, 40 ja 44, § 47 lõike 1 punktides 1, 2, 3 ja 4, § 49 lõike 1 punktides 1, 2 ja 4 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid.";

3) Korrakaitseseadust täiendatakse §-ga 57³ järgmises sõnastuses:

„§ 57³. Vahetu sunni kasutamine

(1) Valla- või linnavalitsuse korrakaitseametnikul (edaspidi korrakaitseametnik) on lubatud kasutada füüsilist jõudu ja erivahendeid käesolevas seaduses sätestatud alusel ja korras.

(2) Korrakaitseametniku erivahendid on käerauad.

(3) Korrakaitseametniku teenistusrelv on gaasirelv ja külmrelvadest löögirelv.".

b) Väärteomenetluse seadustiku muutmine

Selgitus: Eelnõu § 33 punkti 3 kohaselt täiendatakse väärteomenetluse seadustiku § 45 lõiget 1 punktiga 5, milles nähakse korrakaitseametnikule ette võimalus pidada kinni isik, kelle puhul esineb põhjendatud kahtlus, et ta on toime pannud väärteo, ning kes kas püüab põgeneda, kelle isikut ei ole tuvastatud, kes võib jätkuvalt toime panna väärtegusid või võib väärteomenetlust takistada või sellest kõrvale hoida. Kinnipidamise õigus nähakse ette vaid KarS-i §-s 262 sätestatud väärteo puhul.

Muudatus on vajalik, kuivõrd soovitakse luua olukord, mil korrakaitseametnikud ei pea neile seadusega pandud ülesannete täitmisesse kaasama politseiametnikke. Ilma selle muudatuseta on edaspidi küll võimalik riiklikku järelevalvet teostada - täita korrakaitselist funktsiooni ja kasutada riikliku järelevalve erimeetmeid -, kuid vaid korrarikkumise lõpetamise näol.

Ettepanek:

Täiendada eelnõu § 33 (väärteomenetluse seadustiku muutmine) puntiga 3 järgmises sõnastuses:

3) Väärteomenetluse seadustiku § 45 lõiget 1 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnastuses:

„5) valla- või linnavalitsuse korrakaitseametnik karistusseadustiku §-s 262 nimetatud väärteo puhul.".

c) Ühistranspordiseaduse muutmine

Selgitus: Eelnõu § 33¹ kohaselt täiendatakse ühistranspordiseaduse (edaspidi ÜTS) § 81 lõikega 3¹. Lisatava sätte kohaselt on valla- või linnavalitsusel ÜTS-i § 67 lõikes 1 nimetatud kohustuse üle järelevalvet teostades lubatud korrarikkumise kõrvaldamiseks anda süüteo toimepanijale korraldus isikut tõendava dokumendi esitamiseks ja bussist lahkumiseks.

Sõiduõiguseta sõitmine bussis, trammis või trollis on ÜTS-i § 85 lõike 1 kohaselt väärtegu. Kui sõiduõiguseta isik on koostööaldis, saab korrakaitseametnik oma ülesandeid täita. Probleem tekib siis, kui isik keeldub sõiduõigust tõendava dokumendi esitamisest või - olles juba tabatud sõiduõiguseta sõitmast – keeldub ühissõidukist lahkumast. Sellisel juhul peavad korrakaitseametnikud kehtiva õiguse järgi paluma politsei abi. Seega tuleb korrakaitseametnike volitusi laiendada, et neil oleks võimalik mõjutada sõiduõiguseta isikut, kes ei tee ametnikega koostööd.

Ettepanek:

Täiendada eelnõu §-ga 33¹ Ühistranspordiseaduse muutmine

Ühistranspordiseaduse § 81 täiendatakse lõikega 3¹ järgmises sõnastuses:

„(3¹) Valla- või linnavalitsusel on käesoleva seaduse § 67 lõikes 1 sätestatud kohustuse üle järelevalve teostamisel lubatud kasutada erimeetmena füüsilist jõudu korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras.".

d) Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmine

Selgitus: Eelnõu § 33² kohaselt täiendatakse kohaliku omavalitsuse korralduse seadust §-ga 53⁶, mille lõigetes 1 kuni 4 sätestatakse, et korrakaitseametniku tasemeõppe läbinud korrakaitseametnik võib seaduses sätestatud juhtudel kohaldada vahetut sundi. Kutsetaseme omandab korrakaitseametnik Vabariigi Valitsuse 28. novembri 2008 määruse nr 69 „Kutsestandardite koostamise, muutmise ja vormistamise kord" alusel. Paragrahvi 53⁶ lisatavas lõikes 4 sätestatakse, et korrakaitseametnik, kellel on omandatud sisejulgeolekualane eri- või kõrgharidus, ei pea läbima korrakaitseametniku tasemeõpet ning võib seaduses sätestatud alustel ja korras kohaldada vahetut sundi.

Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses ei ole praegu regulatsiooni, mis sätestaks korrakaitseametniku tasemeõppe nõuded.

Selleks, et korrakaitseametnik oskaks isikut riikliku järelevalve menetluses õigesti kohelda, tuleb korrakaitseametnikke koolitada. Selleks on kehtestatud korrakaitseametniku kutsestandard ning loodud koolitusprogramm, mille kestus on vähemalt 170 tundi. Koolitusi teeb Sisekaitseakadeemia. Õppeprogramm näeb ette erialase ettevalmistuse nii teoorias kui ka praktikas. Korrakaitseametnike teadmisi kontrollib õppe läbimisel Sisekaitseakadeemia ja korrakaitseametniku kutse taotlemisel Kutsekoda.

Koolitamine vähendab riski, et korrakaitseametnik rikub oma ülesannete täitmisel isikute põhiõigusi. Ametnik, kes ei läbi korrakaitseametniku õpet ega taotle kutset, ei saa erimeetmete ja vahetu sunni kasutamise õiguse näol lisavolitusi.

Muudatuse tingib vajadus tagada, et korrakaitseametnikele antakse koos lisavolitustega ka akadeemiliselt kontrollitud teadmised erimeetmete ja vahetu sunni kasutamise õigusest ja ulatusest.

Võrdlusena võib välja tuua turvaseaduse ja abipolitseiniku seaduse. Turvaseaduse § 22 lõige 1 sätestab turvatöötajale oluliselt leebemad nõuded: turvatöötajana võib töötada vähemalt 19-aastane põhihariduse ja turvatöötaja kvalifikatsiooniga Eesti kodanik või isik, kes on Eestis saanud alalise elamisõiguse või kellele on Eestis antud pikaajalise elaniku elamisluba, kes valdab eesti keelt seadusega või seaduse alusel antud õigusaktidega kehtestatud tasemel ning kes isiksuseomaduste, kõlbluse, kehalise ettevalmistuse ja tervise poolest on võimeline täitma turvatöötaja ülesandeid.

Turvaseaduse § 27 lõige 2 sätestab, et esmaõppes omandatakse turvatööks vajalikud algteadmised ja -oskused. Vähemalt 16-tunnine esmaõpe läbitakse enne turvaettevõttes turvaülesandeid täitma asumist. Sama seaduse § 27 lõige 3 sätestab, et turvatöötaja kvalifikatsiooni saamiseks läbib valvetöötaja turvatöötaja põhiõppe neljakuulise katseaja jooksul. Põhiõpe (tasemeõpe) kestab vähemalt 50 tundi.

Pärast õppe lõppu on turvatöötajal turvaseaduse § 32 lõike 1 punktide 1–4 kohaselt õigus tõkestada pääs valvatavale objektile isikul, kes püüab sinna siseneda loata või muu seadusliku aluseta; pidada valvataval objektil kinni süüteos kahtlustatav isik; pidada kinni isik, kes tungib või on tunginud valvatavale objektile, viibib seal asjakohase loa või muu seadusliku aluseta, ohustab valveobjekti või objektil viibivaid isikuid või takistab turvatöötajat tema ülesannete täitmisel. Kinnipeetud isik tuleb viivitamata politseile üle anda; isiku kinnipidamisel teostada isiku ja temaga kaasas olevate esemete turvakontrolli kindlustamaks, et kinnipeetu valduses ei ole esemeid ega aineid, millega ta võib ohustada ennast või teisi. Turvatöötajal on õigus ohtlikud esemed ja ained võtta oma kontrolli alla.

Turvaseaduse § 32 lõike 2 punktide 1–4 kohaselt on turvatöötajal õigus objektil kinnipeetud isik objektilt eemaldada; tuvastada isik kohapeal; toimetada süüteos kahtlustatav isik politseisse; toimetada raviasutusse või politseisse isik, kellel on joobe tunnused ja kes oma käitumisega võib ohustada iseennast või teisi isikuid.

Lisaks sellele on 50-tunnise põhiõppe läbinud turvatöötajal õigus kasutada kumminuia, erivahenditest käeraudu ja teenistuskoera.

Abipolitseiniku seaduse §-s 8 on käsitletud abipolitseiniku ja abipolitseiniku kandidaadi väljaõpet.

Abipolitseiniku seaduse § 8 lõige 1 sätestab, et abipolitseiniku kandidaat peab läbima esimese astme õppe. Esimese astme õppes omandatakse abipolitseiniku tööks vajalikud algteadmised ja oskused. Esimese astme õpe kestab vähemalt 40 tundi ning lõpeb arvestusega. Esimese astme õppe läbinud ja arvestuse sooritanud abipolitseinik võib osaleda politsei tegevuses koos politseiametnikuga. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et iseseisvalt võib tööülesandeid täita abipolitseinik, kes on läbinud teise astme õppe ja sooritanud arvestuse. Teise astme õppe eeldus on esimese astme õppe edukas läbimine ning politsei tegevuses osalemine vähemalt 100 tundi. Teise astme õpe kestab vähemalt 40 tundi ning õppes omandatakse iseseisvaks ülesande täitmiseks vajalikud teadmised ja oskused. Teise astme õpe lõpeb arvestusega. Seega piisab abipolitseinikuks saamiseks 80-tunnisest väljaõppest, millega kaasneb õigus kasutada füüsilist jõudu ja erivahendeid.

Avalikus kohas käitumise üldnõuded on sätestatud korrakaitseseaduse (edaspidi KorS) §-des 55 ja 56. Kehtiva õiguse kohaselt teevad nende järgimise üle riiklikku järelevalvet nii politsei kui ka valla- ja linnavalitsused. Politseil on õigus rakendada järelevalve teostamisel kõiki KorS-is sätestatud meetmeid, valla- ja linnavalitsuse õigused on palju piiratumad. Samuti saab politsei kohaldada vahetut sundi, kuid valla- ja linnavalitsusel see õigus puudub. See tähendab, et kohalik omavalitsus saab teostada järelevalvet ainult teatud piirini. Kui tekkinud olukorra lahendamiseks rohkem õigusi seaduses ette nähtud pole, peab ta olukorra edasiseks lahendamiseks kaasama politsei.

Ettepanek:

Täiendada eelnõu §-ga 33² Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmine

Kohaliku omavalitsuse korralduse seadust täiendatakse §-ga 536 järgmises sõnastuses:

„§ 53⁶. Korrakaitseametniku õpe ning vahetu sunni kohaldamise õigus

(1) Korrakaitseametniku õpe koosneb järgmistest osadest:

1) esmaõpe;

2) tasemeõpe.

(2) Esmaõppes omandatakse korrakaitsetööks vajalikud algteadmised ja -oskused. Vähemalt 24-tunnine esmaõpe läbitakse enne korrakaitseülesandeid täitma asumist.

(3) Tasemeõppe läbib korrakaitseametnik kolme aasta jooksul alates tööle asumisest.

(4) Korrakaitseametnik, kellel on sisejulgeolekualane eri- või kõrgharidus, ei pea läbima korrakaitseametniku õpet ning ta võib seaduses sätestatud alustel ja korras kohaldada vahetut sundi.

(5) Korrakaitseametnik võib seaduses sätestatud alustel ja korras kohaldada vahetut sundi üksnes juhul, kui ta on läbinud korrakaitseametniku tasemeõppe.".

5. Käibemaksuseaduse muutmine (eelnõu II kohta)

Eelnõu II § 6 on ette nähtud käibemaksuseaduse muutmine, paraku mitte kultuurivaldkonda puudutav.

Ettepanek on muuta käibemaksuseadust selliselt, et teatri- ja kontserdipiletitele kohaldatakse vähendatud käibemaksumäära kas ajutiselt 0% või alaliselt 5%.

Vähendatud maksumäära rakendamine teatri- ja kontserdipiletite osas toetab etendusasutusi ja kontsertide korraldajaid ning oleks majanduslikku mõju leevendav meede kultuurivaldkonnas, aidates sellega säilitada eesti teatri- ja muusikakultuuri. Etenduste ja kontsertide ära jäämine eriolukorra ajal mõjutab oluliselt etendusasutuste ja kontsertide korraldajate kulusid, mida kompenseeriks teatri- ja kontserdipiletitele vähendatud käibemaksumäära rakendamine.

Käibemaksumäära ajutisel alandamisel teeme ettepaneku rakendada seda kuni aastani 2022, mil ettevõtjate majandustegevus on loodetavasti kriisist taastunud.

6. Loovisikute ja loomeliitude seaduse muutmine (eelnõu II kohta)

Selgitus: Ettepanekut põhjendame asjaoluga, et Kultuuriministeerium on arvestanud eelpoolnimetatud toetust planeerides sellega, et toetust tuleb taotlema umbes 1200 loovisikut.

Vabakutselised loovisikud on koondunud loomeliitudesse ning nende hinnanguline arv on umbes 2000.

Kuna selle toetuse sihtrühmaks ongi loovisikud, kes ei ole avalikus teenistuses või ei tööta töölepingu või muu sellesarnase iseloomuga võlaõigusliku lepingu alusel, siis nad kõik vajavad loometoetust sotsiaalse kaitse tagamiseks eriolukorrast tingitud sotsiaalmajanduslikes oludes. Seepärast ei ole eetiline panna loovisikuid ebavõrdsesse olukorda, kus toetust saavad vaid need isikud, kes saavad kiiremini infot eriolukorras kehtestatud toetusest ning suudavad kiiremini reageerida. Kindlasti on loovisikute nimekirjas neid, kes ei vasta kõigile tingimustele, kuid piirata seda meedet arvuliselt on ebaõiglane, arvestades, et võibolla on see planeeritud arv suurem ainult mõne üksiku loovisiku taotluse võrra, kes toetust ei saa, sest info jõudis nendeni hiljem.

Eelnõu II § 7 punkti 3 kohaselt täiendatakse loovisikute ja loomeliitude seadust §-ga 23¹ järgmise pealkirjaga:

„§ 23¹. Vabariigi Valitsuse 2020. aasta 12. märtsil väljakuulutatud eriolukorrast tingitud erisused loometoetuse maksmisel".

Ettepanek:

Jätta eelnõus II § 7 punktis 3 välja § 23¹ lõige 8 alljärgnevas sõnastuses:

„(8) Kultuuriministeeriumil on õigus keelduda käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud taotluse rahuldamisest või rahuldada see osaliselt, kui riigieelarvest eraldatud vahendid on lõppenud või vahenditest ei piisa taotluse täielikuks rahuldamiseks.".

7. Riigieelarve seaduse muutmine

Teeme ettepaneku § 37¹ regulatsiooni vastuvõtmisel täiendada kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse sätteid, mis reguleerivad kohalike omavalitsuste arengukavade ja eelarvestrateegiate koostamist ja vastuvõtmist ning reguleerida nende uuendamine eriolukorras peale riigi eelarvestrateegia vastuvõtmist.

Selgitus: riigi eelarvestrateegia valmib alles sügisel, mis omakorda tekitab olukorra, kus ka kohalikud omavalitsused ei saa oma eelarvestrateegiaid enne seda koostada ja vastu võtta.

Seega peaks muutma kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses ka neid sätteid, mis reguleerivad kohalike omavalitsuste arengukavasid ja eelarvestrateegiaid ning lubada nende uuendamine lükata edasi ajani, kui on vastu võetud ka riigi eelarvestrateegia.

8. Sotsiaalhoolekande seaduse muutmine (eelnõu II kohta)

Selgitus: Vastavalt sotsiaalhoolekande seaduse (edaspidi SHS) muudatusele on riik näinud ette lihtsustavad nõuded erihoolekandeasutuste tegevusjuhendajatele. Leiame ja teeme ettepaneku, et analoogselt tuleks vaadata üle ning anda lihtsustavad nõuded eriolukorra ajal ka üldhooldusteenust osutavatele asutustele. Eriolukorras on väga kriitiline leida töötajaid ning kõrgendatud nõuded (jõustusid 01.01.2020) seavad olulisi piiranguid niigi kriitilistes olukordades töötajate värbamisele. Vastasel juhul võib tekkida olukord, kus üldhooldusteenuse osutajad ei suuda tagada esmast teenuseosutamise võimekust.

Igapäevane praktika ning ka käesolev SHS muudatuse eelnõu selgitab, et riik ei suuda tagada erihoolekandeteenuse vajalikus mahus kättesaadavust. See tähendab omakorda kohalikele omavalitsustele täiendavat kohustust inimestele abi tagada ning eelarvelist koormust. Teeme ettepaneku eelnõus sõnastada sõnaselgelt, et sellistel juhtudel, kus riigi asemel tagab vajalikud teenused kohalik omavalitsus, tagab riik kohalikele omavalitsustele eelarve kompenseerimise erihoolekandeteenuste hindade määras, mis inimesele on ette nähtud kui ta oleks erihoolekandeteenusel.

Ettepanek:

Teeme ettepaneku muuta eelnõu II § 13 Sotsiaalhoolekande seaduse muutmine, täiendades SHS § 13¹ lg 1 ja 4 järgmiselt:

„(1) Eriolukorra, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal, kui see on vältimatult vajalik üldhooldusteenuse osutamise jätkamiseks, võib lisaks käesoleva seaduse § 22 lg 4 sätestatud isikutele üldhooldusteenust vahetult osutada ka füüsiline isik, kellele on tagatud juhendamine mistahes viisil § 22 lõikes 4 sätestatud nõuetele vastava isiku poolt.

(2) Kui erihoolekandeteenuse tagab kohalik omavalitsus, tagab riik eelarve kompenseerimise erihoolekandeteenuste hindade määras, mis isikule on ette nähtud kui ta oleks erihoolekandeteenusel.".

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Mihhail Kõlvart

Linnapea