KESKKONNA- JA MAAKÜSIMUSTE TÖÖRÜHMA KOOSOLEK

KOOSOLEKU PROTOKOLL

Tallinn

Eesti Linnade ja Valdade Liit

29. mai 2018

Algus kell 13.00, lõpp kell 15.10

Juhatas: Relo Ligi
Protokollis: Kaie Siniallik 

Osalejad:

Relo Ligi – Tallinna Keskkonnaameti juhataja, töörühma kaasesimees keskkonnaküsimustes

Tiit Mäger – Tallinna Linnavaraameti õigusosakonna juhataja

Eike Pärnamägi – Keskkonnaministeeriumi riigivaraosakonna jurist, töörühma liige

Triinu Rennu – Maa-ameti peadirektori asetäitja, töörühma liige

Sulev Liivik – Rahandusministeeriumi kohalike omavalitsuste finantsjuhtimise osakonna juhataja, töörühma liige

Kersten Kattai – Rahandusministeeriumi regionaalhalduspoliitika osakonna nõunik, töörühma liige

Sven Tarto – Nõo Vallavalitsuse keskkonnaosakonna juhataja, töörühma liige

Marit Laast – Viru-Nigula Vallavalitsuse planeerimis- ja maakorraldusspetsialist, töörühma liige

Irja Alakivi – ELVL, töörühma koordinaator

 

Puudusid:

Siim Kiisler – keskkonnaminister, töörühma esimees

Andres Talijärv – Keskkonnaministeeriumi kantsler, töörühma esimehe asetäitja

Eha Võrk – Tallinna abilinnapea, töörühma kaasesimees maaküsimustes

Harry Liiv – Keskkonnaministeeriumi asekantsler, töörühma liige

Ado Lõhmus – Keskkonnaministeeriumi asekantsler, töörühma liige

Marku Lamp - Keskkonnaministeeriumi asekantsler, töörühma liige

Rain Vipper – Keskkonnaministeeriumi eelarve ja planeerimise osakonna finantsjuht, töörühma liige

Alo Brandt – Tallinna Linnavaraameti linnamaade ja maakorralduse osakonna juhataja, töörühma liige

Ülle Mauer – Tartu linna linnamajanduse osakonna keskkonnateenistuse juhataja, töörühma liige

Hegri Narusk – Elva Vallavalitsuse vallamajandusosakonna juhataja, töörühma liige

Sven Tarto – Nõo Vallavalitsuse keskkonnaosakonna juhataja, töörühma liige

Mart Mäeker – Saaremaa Vallavalitsuse abivallavanem ehituse, planeerimise ja keskkonna valdkonnas, töörühma liige

Taniel Vain – Harku Vallavalitsuse planeerimis- ja ehitusosakonna juhataja, töörühma liige

Ahti Karon – Järva Vallavolikogu aseesimees, töörühma liige

Anni Teetsmann – Valga Vallavalitsuse keskkonnaspetsialist, töörühma liige

Külli Tammur – Lääne-Harju Vallavolikogu esimees, töörühma liige

 

Kutsutud:

Hendrik Põldoja – Keskkonnaministeeriumi veeosakonna peaspetsialist

Raili Kärmas – Keskkonnaministeeriumi veeosakonna nõunik

Tiina Üksvärav – ELVEL õigusnõunik

Lembe Reiman – Harku VV, keskkonnaspetsialist

Hannes Raudleht – Harku VV, konsultant

Ege Netse – Harku VV, planeerimis- ja ehitusosakonna assistent

 

Koosoleku päevakava:

1. Sissejuhatus ja koosoleku rakendamine. ELVL

2. Läbirääkimised ELVL poolt esitatud töömaterjalide ja vahepeal toimunud arengute põhjal.

2.1. Veeseaduse eelnõuga kavandatav maamaksuseaduse täpsustus veekaitsevööndi ja sanitaarkaitseala osas

Tiit Mäger, Tallinna LV

Lembe Reiman, Hannes Raudleht ja Ege Netse, Harku VV

Hendrik Põldoja, KeM

Alusmaterjal: EIS kooskõlastamisel esitatud märkuste ja ettepanekute arvestamise tabel RM ja ELL ning EMOL osas c/o Hendrik Põldoja

Rahandusministeeriumi esindajad

2.2. KOV muud ettepanekud riigieelarve läbirääkimisteks. ELVL esindaja

Töömaterjal, LISA 1 esitatud elektrooniliselt 17.04.2018 (fail lisatud protokolli juurde)

3. Muud küsimused ja informatsioonid

3.1. Ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seaduse ettevalmistamise seisu ja kavandatavate sisuliste muudatuste tutvustamine. (fail (.pdf) lisatud protokolli juurde)

Raili Kärmas, KeM

3.2. Lühiülevaade 2018. aastaks kavandatavatest kohalikke omavalitsusi puudutavate õigusaktide ettevalmistamisest - materjal esitatakse töörühmale elektrooniliselt (fail lisatud protokolli juurde)

4. Järgmise koosoleku toimumise aja 6. juuni 2018 kell 13.00 ja toimumise koha (ELVL büroo Ahtri 8, III korrus) kinnitamine.

 

Irja Alakivi sissejuhatus ning päevakorra tutvustus. 

Keskkonnaministeeriumi ettepanekul anti koosoleku juhatamine ELVL-le. Koosolekut juhatas töörühma kaasesimees Relo Ligi.

25. aprilli 2018 töörühma kohtumise protokoll on allkirjastatud ja KOV portaalis üleval http://portaal.ell.ee/18826.

Päevakorrapunkt 2.1. Veeseaduse eelnõuga kavandatav maamaksuseaduse täpsustus veekaitsevööndi ja sanitaarkaitseala osas

*Veeseaduse eelnõu kohta esitatud märkusi arutati vastavalt Hendrik Põldoja ettepanekul ja tema poolt EIS kooskõlastuse käigus esitatud märkuste ja ettepanekute arvestamise esitatud tabelile, s.o laiemalt kui ainult Maamaksuseaduse muutmise osas.

Irja Alakivi: Eelnõuga pannakse KOVidele uusi kohustusi, millede sisu on selgitamata, kaasnevad kulud hindamata ja kulude katteallikaid kavandamata. Omavalitsuste pool ei saa nõustuda seletuskirja punktis 7 toodu tõdemusega, et seaduse rakendamine ei too kaasa täiendavaid kulusid ega tulusid riigile ega kohalike omavalitsuste üksustele. 

Hendrik Põldoja: Eelnõu läbis kaks kooskõlastusiringi. Esimeses versioonis oli tõepoolest kodifitseerimise töörühma poolt esitatud täiendavaid ülesandeid KOV-idele. Kehtivast veeseadusest tulenevad KOV-ile konkreetsed ülesanded. See versioon mis on Riigikogule esitatud lähtub ka ainult kehtiva veeseaduse ülesannetest. KOV-ide korraldamise all ei ole silmas peetud, et KOV peab hakkama tegema ise, vaid peab korraldama juhtumi likvideerimise. 

Märkus 2.1 Eelnõu § 28 (veeteenuste kulude katmise põhimõte) puhul jääb ebaselgeks põhimõtte tegelik ulatus, samuti võimalik mõju kohalike omavalitsuste eelarvetele. Ebamääraseks jääb § 28 lg 1 sisu „veeteenuse tarbijad /…/ katavad veeteenuse osutamisega seotud kulud ulatuses, mis suunab vett säästlikult kasutama"

Hendrik Põldoja: Mõiste sissetoomine tuleneb veepoliitika raamdirektiivist. See on vajalik direktiivi üle võtmiseks. Mõiste „veeteenuse tarbijad" on üle võetud kehtivast veeseadusest. 

Irja Alakivi: Mõiste sõnastus on ebaselge. 

Hendrik Põldoja: Antud eelnõu on läbivaadanud ja korrigeerinud nii Keskkonnaministeeriumi kui ka Justiitsministeeiumi keeletoimetajad. 

Tiina Üksvärav: Mida sisuliselt tähendab „veeteenuse tarbijad /…/ katavad veeteenuse osutamisega seotud kulud ulatuses, mis suunab vett säästlikult kasutama"? 

Raili Kärmas: Tegemist on põhiprintsiibiga, mis tuleneb veepoliitika raamdirektiivist. Riik peab võtma kasutusele meetmed, et vett ei raisataks. Säästlik kasutamine tähendab, et ollakse võimalikult motiveeritud vett säästlikult kasutama. Üks motivaator on veeteenuse hind ÜVVKSi mõistes, teine motivaator on keskkonnatasud. Mõiste on suunatud printsiibile ja selle rakendamine tuleb juba eriseadustest. Antud kontekstis me ei räägi ÜVK tarbijatest, vaid veetarbijatest laiemas tähenduses – paisutajad, põllumehed. Vee säästlik kasutamine. Mis meetmed liikmesriik kasutusele võtab on iga riigi enda otsustada. Meil on loastamise süsteem, keskkonnatasude süsteem. 

ELVL palub seletuskirja oluliselt täiendada.

Märkus 2.2 – Eelnõu § 35 lg 4 kohaselt Eesti pinnas, territoriaalmeri, rannikuvesi, siseveekogud, ning piiriveekogude Eestile kuuluvad osad on heitvee suhtes tundlikud alad.

Hendrik Põldoja: See on samuti kehtivast õigusest ülevõetud. Uut printsiipi ei looda ja selline määratlus tuleneb asulareovee direktiivist, sest Läänemeri on tundlik suubla ja kõik veed suunduvad Läänemerre.

Märkus 2.3 Eelnõu 3. ptk 1. jagu puudutavalt on seletuskirjas märgitud, et kehtiva veeseaduse § 13 lõigetes 7 ja 8 sätestatu on eelnõukohasest seadusest välja jäetud ja toodud põhjused. Seletuskirjas aga ei kajastu nendes sätetes sisalduva regulatsiooni väljajätmise võimalik mõju ja tagajärjed kohalikele omavalitsustele. 7 lõige on kaetud AÕS-ga, kodifitseerimise töörühm on leidnud, et see on põhiseaduse vastane.

Hendrik Põldoja: Lõige 7 on kaetud AÕS §158¹ ja lõike 8 osas on kodifitseerimise töörühm leidnud, et see on põhiseaduse vastane. 

Märkus 2.4 Eelnõu § 99 ja § 195 lg 1 p 2 – jääb arusaamatuks, milline tegevus on joogivee tootmine.

Hendrik Põldoja: Nagu tabelis on selgitatud, siis joogivee tootmine on põhjaveest või pinnaveest vee võtmine, seda töödeldes või mittetöödeldes eesmärgiga saavutada sellele kehtestatud kvaliteedinormide täitmine, ja tarbijatele tarbimiseks kättesaadavaks tegemine. Kui see seletuskirjas kajastub, siis peaks olema sobiv. 

Märkus 2.5 Eelnõu § 107 lg 3 kohaselt on senine kehtivas seaduses sätestatud ühiskanalisatsiooni olemasolu tagamise kohustus asendatud ühiskanalisatsiooni rajamise kohustusega. Seletuskirjast ei selgu, kas tegemist on sisulise muudatusega kohalike omavalitsuse kohustustes või miks on peetud vajalikuks olemasolevat regulatsiooni täpsustada sellisel kujul. 

Hendrik Põldoja: Tegelikult eelnõu teksti on muudetud ja sõnastuses on nüüd ikkagi „tagama". 

Irja Alakivi: See on probleem, et tabel ei ole vastavuses eelnõuga, mis on esitatud Riigikogule. Kas Riigikogule esitate uue tabeli? 

Hendrik Põldoja: Nõustun, et numeratsioon on muutunud. Meie õigusosakonna praktika järgi varasemate versioonide tabeleid üle ei käida ja numbreid ei muudeta.

Irja Alakivi: Tabelis puuduvad ajalised märked, millal on sihtgrupid oma ettepanekud on esitanud. Harku valla esitatud ettepanekud ei kajastu üldse selles tabelis. 

Märkus 2.6 Eelnõu § 108 lõike 1 kohaselt on reoveekogumisalale koormusega 1000 ie või enam kohaliku omavalitsuse üksus kohustatud rajama purgimissõlme tekkinud ja kokku kogutud reovee juhtimiseks reoveepuhastisse ning sama paragrahvi lõike 2 kohaselt alla 1000 ie reoveekogumisalal peab kohaliku omavalitsuse üksus rajama purgimissõlme, kui lähim purgla asub kaugemal kui 30 km. Märgime, et ühe omavalitsuse üksuse piires võib asuda mitu üle 2000 ie-ga reoveekogumisala (sh kõrvuti), mida teenindab vaid üks reoveepuhasti ning mille kõige kaugem vahemaa ulatub u 5-6 km-ni. Seetõttu ei ole majanduslikult otstarbekas rajada ega tulevikus hooldada mitut purgimissõlme kõrvuti paiknevatel reoveekogumisaladel, mis on suuremad kui 2000 ie. Seega purgimissõlme rajamise kohustus (juhul, kui see on ikka vajalik) võiks mõlemal juhul olla vaid sellisel juhul, kui purgla asub kaugemal kui 30 km.

Lembe Reiman: Tiheasustuse alal ei ole see probleem, pigem tekib probleem hajaasustusega. 

Raili Kärmas: See on kehtiv regulatsioon ja kohustus juba täna rakendada. Kodifitseerimise töörühm on leidnud, et see on vajalik ära märkida ka seaduse tasandil. 

Märkus 2.8 Eelnõu § 125 lg 3 kohaselt kui veekogu või põhjaveekihi saastatus on tekkinud avarii tõttu, korraldab kohalik omavalitsus oma haldusterritooriumil avariilise saastatuse tagajärgede likvideerimise. Eelnõu § 126 lg 4 kohaselt kui üleujutus või veekogu vooluhulga märkimisväärne suurenemine on tekkinud avarii tõttu, korraldab kohalik omavalitsus oma haldusterritooriumil selle sündmuse tagajärgede likvideerimise. Eelnõu § 127 lg 2 kohaselt kui maalihe, pinnase oluline erosioon või maa sihipärast kasutamist takistav liigniiskus on tekkinud avarii tõttu, korraldab kohalik omavalitsus oma haldusterritooriumil selle sündmuse tagajärgede likvideerimise.

Seletuskirjas on märgitud: „Kehtiva veeseaduse § 32 lõike 5 punktis 3 sätestatud kohaliku omavalitsusüksuse kohustus korraldada veeavarii ja äkkreostuse tagajärgede likvideerimist on ümber sõnastatud, kuna veeavarii ja äkkreostuse definitsioonide kasutamisest loobuti õigusakti lihtsustamise huvides. Uue sõnastuse kohaselt on kohalikul omavalitsusel endiselt kohustus likvideerida oma haldusterritooriumil avarii tõttu tekkinud veekogu või põhjaveekihi saastatuse, üleujutuse või veekogu vooluhulga märkimisväärse suurenemise tagajärjed. Nimetatud säte on üle võetud kehtiva veeseaduse § 32 lõike 5 punktist 3. Täpsustava sättena on lisatud, et kui maalihe, pinnase oluline erosioon või maa sihipärast kasutamist takistav liigniiskus on tekkinud avarii tõttu, korraldab kohalik omavalitsus oma haldusterritooriumil ka selle sündmuse tagajärgede likvideerimise. Kehtivas õiguses seni kasutatud termin „veeavarii" katab olemuslikult ka lisatud sättes kirjeldatud olukorra, seega on iseendastmõistetav, et ka täpsustatud juhul likvideerib kohalik omavalitsus avarii tagajärjed."

Hendrik Põldoja: Eelnõu sõnastus vastab kehtiva veeseaduse § 3 lg 5 p 3. 

Irja Alakivi: Õigusolustik on üldiselt muutunud ja siiski oleks eelnõus asjakohane täpsemalt analüüsida kohustuste täitmise eeldusi, tingimusi ja praktikat. Seletuskiri on väga üldsõnaline ja viitab, et muutusi ei ole. 

Hendrik Põldoja: Justiitsministeeriumiga sai kokkulepitud, et need sätted, mis kehtiva õigusega ei muutu, nende osas seletuskirjas luuakse lingid ja viidatakse nendele veeseaduse muutmise seletuskirjadele, kus vastav muudatus on juba sisseviidud. Selle eelnõu tegemise käigus kehtiva õiguse mõjude uuesti hindamine pole vajalik. 

Tiina Üksvärav: Neid mõjusid pole ju kunagi hinnatud, sest need on sisse viidud 1994. aastal. 

Hendrik Põldoja: Nii peaks ümberhindama kogu Eesti õigussüsteemi mõjusid, kus on mõjude hinnang vana. Varasemaid mõjusid on hinnatud nii hästi, kui on olnud võimalik. Selles seletuskirjas on mõjude osa päris pikk, lisandunud on üle 10 uue punkti. Kui pikalt mõjude hinnang välja tuua oleneb muudetavast valdkonnast. Justiitsministeeriumi märkustega mõjude hindamise kohta on eelnõu tegemisel arvestatud. 

Märkus 2.11 Eelnõu §-s 199 sisalduvate veeloa menetluse sätete kohaselt ei oleks vaja enam kohaliku omavalitsuse nõusolekut vee erikasutuseks. Kuna kohaliku omavalitsuse üksus peab pidama arvestust põhjaveevarude üle, siis kuidas on võimalik selle üle arvestust pidada ja planeerida veekasutust (sh arvestades detailplaneeringuid), kui kohaliku omavalitsuse üksuse nõusolekut vee-erikasutusloa taotlusele ei küsita?

Hendrik Põldoja: Üldine põhimõte, et keskkonnalube hakatakse välja andma keskkonnaseadustiku üldosaseadustiku alusel ja seal on omaette peatükk, mis käsitleb keskkonnalubade andmist. KeÜS § 43 sätestab kohaliku omavalitsuse üksuse arvamuse küsimise.   

Lembe Reiman: Keskkonnaseadustiku üldosaseadustik osade lubade puhul kehtib, hea et läheb ühtseks olenemata millist luba taotletakse. KOV-ide jaoks on oluline, et Keskkonnaamet arvestaks KOV-ide arvamust. 

Irja Alakivi: Ootaks Keskkonnaministeeriumilt tõsisemat arvestamist kohalike omavalitsustega, kes seisavad raskete küsimustega silmitsi, koostavad arvamusi, kuid Keskkonnaametile need korda ei lähe. 

Märkus 2.13 Eelnõu § 256 lg 5 kohaselt lisaks Keskkonnainspektsioonile teostab kohalik omavalitsusorgan või -asutus riiklikku järelevalvet seaduse §-s 107 lõigetes 6‑12 sätestatud nõuete täitmise üle. Muudatuse vajalikkuse põhjenduseks tuuakse, „et kui kohaliku omavalitsuse esindaja avastab asulareovee kogumisele ja puhastamisele esitatud nõuete rikkumise, ei pea ta sellest teavitama Keskkonnainspektsiooni vaid saab ise alustada järelevalve menetlemist". Märgime, et tegemist on kohalike omavalitsuste jaoks olulise, kuid samas aja- ja ressursimahuka ülesandega, mis on osa riiklikust järelevalvest. Nimetatud ülesande täitmine eeldab vajaliku pädevuse, vahendite ja ressursside olemasolu, mistõttu tuleks ülesande panemisel ette näha vastavad rahalised vahendid riigi poolt uue ülesande täitmiseks.

Relo Ligi: Niipea kui KOV algatab rikkumise haldusmenetluse, siis Keskkonnainspektsioon sellega enam ei tegele. 

Hendrik Põldoja: Säte sai lisatud meie poole pöördunud KOV-ide algatusel, kes soovisid seda õigust järelevalvet teha. 

Raili Kärmas: Tänaseks on KOVide järelevalvet puudutav säte muudetud ja kaheks viidud. Eelnõu kohaselt teeb KOV enda kehtestatud reovee kohtkäitluse ja äraveo eeskirjade üle järelevalvet ja Keskkonnainspektsioon vee-ettevõtjatele tervikuna seadusest tulenevat järelevalvet. 

Märkus 3 Eelnõu §-ga 289 kavandatakse maamaksuseaduse muudatused, mille kohaselt maamaksuseaduse § 4 lõiget 1 täiendatakse punktidega 11–13 järgmises sõnastuses:

10) veekogu kalda või ranna veekaitsevööndi maalt;

11) veehaarde sanitaarkaitseala ja joogiveehaarde toiteala maalt;

12) puurkaevu, puuraugu ja salvkaevu hooldusala maalt.

Hendrik Põldoja: Veekaitsevöönd kehtib 1994. aastast ja eesmärk on hajureostuse ja erosiooni eest kaitsta veekogu. Üldkeeluks on majandustegevuse keeld. Kehtivas seaduses on toodud erisused, mis tegevused on lubatud, samas maamaksuseadus sätestab, et maamaksu ei maksta maalt, millel on seadusega sätestatud majandustegevuse keeld. Ka 1994. aasta rannakaitse seadus on sätestanud veekaitsevööndi ja keelu. Ka seal oli juba sätestatud, et maamaksu ei maksta veekaitsevööndi ja sanitaarkaitseala kaitse all olevalt maalt. Käesolevasse eelnõusse on see muudatus kodifitseerimiskomisjoni poolt väljapakutud. Veekaitsevööndis on maaomanike tavapärane tegevus piiratud, seega võiks neil olla leevendus ja variant maamaksuseadusest tulenevast maamaksust vabastus saada. Küsimus, et miks KOVid kehtivat maamaksuseaduse § 4 lg 1 p 1 rakendavad erinevalt? Osad KOVid on rakendanud maamaksuvabastust.

Relo Ligi: Veekaitsevööndit ei saa Eestis vähendada, küll aga sanitaarkaitsevööndit. Kuidas ühte võib vähendada, teist aga mitte? 

Hendrik Põldoja: Kui vähendataks ehituskeeluvööndit nn „null meetrini", siis väheneb ka veekaitsevöönd. Ehituskeeluvööndi vähendamisel hinnatakse ka veekaitse aspekte. 

Lembe Reiman: Kas veealune maa on maamaksu vaba või maamaksu all? 

Hendrik Põldoja: Kui veekogu on avalik või avalikus kasutuses siis on veekogu alune maa maamaksuvaba. 

Tiit Mäger: Selle maamaksuseaduse muudatusega maamaksu tulubaas väheneb, veel olulisem on see ressurss, mis läheb selle muudatuse rakendamisele. Neid alasid pole võimalik tuvastada praeguste andmebaasidega. Tegemist on maamaksuseaduse muutmisega, teie muudate veeseadust mitte maamaksuseadust.  Maamaksuseadusesse on lisandunud 2 uut alust, mida varem ei ole olnud. Viite tõlgendamine on meelevaldne, mis maamaksuvabastuse tingib. Muudate seadust, mis pole selle seaduse eesmärk. Selles osas on analüüs tegemata. Ettepanek eelnõu § 309 välja võtta. 

Hannes Raudleht: Veekaitsevöönd iseenesest ei peaks mingit hüvitist ette nägema. Kas Harku ja Keila vallas on veekaitsevööndi aluseid maid maamaksust vabastatud? 

Ege Netse: Kui maamaksuinfosüsteem (MAKIS) sai kasutusele võetud, siis mõningatel maaüksustel need vabastused kajastavad, kuid tänasel päeval pole võimalik välja võtta, millistel maaüksustel mida see hõlmab. Sanitaarkaitsevööndi osas osadel maaüksustel kajastuvad maamaksuvabastused, osadel mitte. Sõltumata kas see puurkaev asub antud maaüksusel ja see sanitaarkaitsevöönd või ulatub mõjusfäär talle kõrval asuvalt kinnistult. Mõnel juhul võib see tervet kinnistut hõlmata, mis on elamumaa. Pigem tekib kitsenduste ja hüvede määramisel küsimus, kust me saame andmed, milline on see majandustegevus mida seal teha ei tohi.  Elamine üks, aga kui teen sinna firma, mis on tahtlikult sellel maaüksusel, mida ma ei saa realiseerida seal maaüksusel. Kes seda kontrollib?  Mereäärse ala osas annab Maa-ameti kitsendustekaart loetelu, et kitsendused rakenduvad, aga maamaksuinfosüsteem ei näita mis seal täpselt kajastub. 

Hannes Raudleht: Kui suureks hindad rahalist mõju maaomanikule uue seaduse kontekstis? 

Ege Netse: Ma arvan, et Harku vallal on see hästi suur, sest mereäärsed alad on kõige kallimad hinnatsoonid. Kui uus korraline hindamine läbi viiakse, viib see maamaksu arvatavasti väga lakke, siis on see mõju inimesele ja KOV-ile vastavalt kummale poole see otsus tuleb. Meil on kaks hinnatsooni, mis on kõige kallimad, mis inimesest alati tekitab küsimusi. 

Hannes Raudleht: Kuivõrd hetkel on tagatud riigi poolt maamaksustusandmete nagu näiteks veekaitsevööndi ulatuse kohta info andmine. Kas on need olemas nii katastrisse kantud maaüksuste kohta ja katastrisse kandmata maaüksuste kohta. 

Ege Netse: Need on olemas vaid katastrisse kantud maaüksuste kohta, aga need andmed on väga ebakvaliteetsed juba puurkaevude seisukohalt. 

Hannes Raudleht: Märkimisväärne rahaline mõju võib olla mereäärsete maade osas ja reformimata maa osas meil andmestik puudub. 

Relo Ligi: Kas need puurkaevu omanikud, kes maksavad ressursimaksu pealt, seda KOV ei saa kontrollida? 

Ege Netse: Ei saa. Võimalik on teha päring ministeeriumisse või saan teha väljavõtte kas puurkaev on juriidilise isiku maa peal. Sõltub milline on juriidilise isiku majandustegevus, et seda vabastust saada. 

Hannes Raudleht: 90% maatulundusmaadel tähendaks maamaksuvabastus vaid sentide kokkuhoidmist. 

Triinu Rennu: Maamaksuvabastus on mõeldud suurema pinna jaoks. Maa-amet haldab meile esitatud andmeid. Meie pole põhiregistripidaja, vaid avalikustaja. 

Lembe Reiman: Oleme lasknud tõsta puurkaevusid õigesse kohta ümber. Andmed on väga halvad täna, selle alusel hakata tegema maamaksust vabastust on ülemõistuse kulukas. 

Triinu Rennu: Tuleks kaaluda projekti, mille käigus saab puurkaevud kaardistatud ja andmete täpsust parandada. 

Hendrik Põldoja: Andmete ajakohastamine on vallati erinev. 30 tuhat puurkaevu on keskkonnaregistris. Kõikide puurkaevude andmete üle kontrollimine eeldab vastava projekti tegemist ja sellele rahastuse leidmist. 

Sulev Liivik: Eelnõu kooskõlastamisel Rahandusministeeriumi esitatud sätet toetava märkusega ei ole ma kursis olnud, kuid kuulates KOVide seisukohti peab kaaluma märkuse võimalikku muutmist. 

Lembe Reiman: ettepanek see paragrahv välja võtta vältimaks suurt halduskoormust ja jääme ilma suurest osast maksust, seetõttu et need on elamumaa kruntidel ühe inimese kaevud, millel on 50 m sanitaarkaitse ala, mida tegelikult olema ei peaks. ja KOV ei ole registripidaja ning ei peaks olema KOV-i ülesanne õigeid andmeid esitada. 

Otsus: ELVL ettepanek § 309 eelnõust välja võtta. KeM-il kujundada 06. juuni töörühma koosolekuks oma seisukoht.

Päevakorrapunkt 2.2 KOV muud ettepanekud riigieelarve läbirääkimisteks.

Ettepanek 1: Tunnistada kehtetuks MaaRS § 25 lõige 4 või vähendada kohaliku omavalitsuse kohustust tasuda munitsipaalomandisse antud maa võõrandamisel riigieelarvesse 65% maa turuväärtusest. Ettepanek tunnistada MaaRS § 25 lõige 4 kehtetuks või muuta MaaRS § 25 lõiget 4 ja sõnastada see järgmiselt: „(4) Munitsipaalomandisse antud maa, välja arvatud käesoleva seaduse § 28 lõike 1 punktides 1, 9 ja 11 nimetatud maa, võõrandamise korral tekib 10 aasta jooksul pärast maa munitsipaalomandisse andmist kohalikul omavalitsusel kohustus maksta riigile hüvitist, välja arvatud juhul, kui maa võõrandatakse tasuta riigile. Hüvitise suurus on 65% laekuvast rahast, maa tasuta või alla hariliku väärtuse võõrandamisel maa harilikust väärtusest võõrandamise ajal. Maa võõrandamise korral võib laekuvast rahast või maa harilikust väärtusest maha arvata maa parendamiseks, sealhulgas detailplaneeringu koostamiseks, kohaliku omavalitsuse üksuse tehtud põhjendatud kulud. Hüvitis tuleb riigi tuludesse kanda kinnisasja võõrandamise korral viie aasta jooksul tehingu päevast arvates."

Triinu Rennu: Kogu see regulatsioon on maareformi seaduses reformimata maa puhul, mis antakse omavalitsusele ja riigivaraseaduse puhul on see süsteem sarnane. Kui üht regulatsioon muuta, siis peaks ka riigivaraseaduse poolt analüüsima. Võiks analüüsida teemat ning tõstatunud on riigiabi küsimus – kas ja kuidas riik saaks teatud juhtudel maad anda. Maa, mida me anname, sellele tuleb peagi taotlus sihtotstarbe muutmiseks või võõrandamiseks. Taotlusi ligi 900 aastate jooksul. Seoses riigiabi tekkimise teemaga peaks seda laiemalt analüüsima. 

Otsus: Keskkonnaministeerium, Maa-amet, Rahandusministeerium kohtuvad omavahel analüüsimaks tervikuna maareformi seaduse ja riigivaraseaduse alusel kohalikule omavalitsusele maa andmise regulatsiooni.

ELVL palub olla kaasatud.

Ettepanek 2: Näha ette Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määrusega nr 155 kehtestatud „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise korra" muutmine selliselt, et sotsiaalmaa alaliigi - üldkasutatav maa asemel oleks sotsiaalmaa alaliigiks üldmaa ning et katastriüksusele saaks lisaks üldkasutatava maa sihtotstarbele määrata ka teisi sihtotstarbeid.

Triinu Rennu: Erisus on ära kaotatud. Kinnisasja avalikes huvides omandamise seadusega muudetakse maakatastriseadust ja sihtotstarvete regulatsioon tuuakse maakatastriseaduse tasandile ning see erisus kaotatakse ära. Ettepanekuga on arvestatud. 

Ettepanek 3: Jätkata läbirääkimisi selleks, et luua kohaliku omavalitsusüksuse ülesannete täitmiseks ja arenguks vajalike maade era-omanikelt omandamise kulude kompensatsioonimehhanismid. Kaaluda Riigivaraseaduse täiendamist sättega järgmises sõnastuses: „MRS § 31 lg 1 p 8 alusel riigi omandisse jäetud maa võõrandamisel laekunud tasust kantakse 35% kohaliku omavalitsuse üksusele ehitusseaduse §-s 13 märgitud kohustuse täitmiseks. 

Ettepanek vajab täiendavaid selgitusi.

Otsus: Arutlusel 6. juuni kohtumisel koos täpsustusega, mida KOV pool täpsemalt soovib.

Ettepanek 4: Võõrandada Tallinna linnale riigi maareservist tasuta tööstuspargi rajamiseks vajalikud kinnistud. Tallinna arengukavas 2014-2020 (LVK määrus 13.06.2013 nr 29) on ettevõtluse, turismi ja tööhõive vallas linna arendamise prioriteediks alustavatele ja loomeettevõtetele soodsa kasvukeskkonna loomine, samuti ettevõtete rahvusvahelistumise toetamine. Olulisemate projektide seas on Suur-Sõjamäe tööstuspargi valmisehitamine ja Lasnamäe tööstuspargi laiendamine. Arengukava näeb ette  tööstusparkide ja inkubaatorite rajamist, ettevõtluse tugistruktuuride arendamise toetamist ning uute töökohtade loomise toetamist. Uute tööstusparkide kavandamine on võimalik riigi reservmaal, sest maareformiga ei nähtud ette kohalikele omavalitsustele selleks maarereservi loomist. 

Otsus: Liiga detailne ettepanek, selles komisjonis ei arutata iga KOV-i maa munitsipaalomandisse andmist. Ettepanekut ei käsitleta lõpuni 29.05.2018 koosolekul. Vajab täiendavaid selgitusi.

Ettepanek 7: Asendada metsaseaduse § 4 lõige 2 punktis 4 mõiste detailplaneering mõistega planeering. Alternatiivne lahendus on lisada metsaseaduse § 4 lõikele 2 punkt 6 järgmises sõnastuses: tiheasutusalal maatüki või kinnisasja suhtes, kus üldplaneeringu kohaselt on kavandatud metsa majandamisest erinev maakasutus. 

Triinu Rennu: Keskkonnaministeerium tegi ettepaneku see metsaseaduse säte kehtetuks tunnistada ja lisada kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse juurde. 

Otsus: Keskkonnaministeeriumi metsa valdkonna asjatundja vastab 6. juuni töörühma kohtumisel.

Ettepanek 8: Muuta keskkonnaministri 11.08.2017 määruse nr 28 „Metsateatisel esitatavate andmete loetelu ning metsateatise esitamise, menetlemise ja registreerimise kord ning tähtajad" § 2 lõiget 5 ja sõnastada see järgmiselt: „Kui raie on kavandatud tiheasustusalal, saadab Keskkonnaamet metsateatise kooskõlastamiseks kohalikule omavalitsusele, kelle territooriumil raie on kavandatud. Kooskõlastamise tähtaeg ei tohi olla lühem kui viis tööpäeva."

Otsus: Keskkonnaministeeriumi metsa valdkonna asjatundja vastab 6. juuni töörühma kohtumisel.

Päevakorrapunkt 3.1. Ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seaduse ettevalmistamise seisu ja kavandatavate sisuliste muudatuste tutvustamine.

Raili Kärmas Keskkonnaministeeriumist andis ülevaate ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seaduse osas.

 4. juunil 2018 toimub hotellis Euroopa ÜVK ülevaate üritus, kuhu saab veel registreeruda. Kes soovib, leiab ÜVK väljatöötamise temaatika juurest Keskkonnaministeeriumi kodulehelt materjalid.

Raili Käramas: ÜVK seadusest tuleneb KOV-idele uue ülesandena sademevee arendamisekava koostamine, kui KOV ei otsusta seda vee-ettevõtja ülesandeks anda.

Päevakorrapunkt 4. Järgmise koosoleku toimumise aja kinnitamine.

Järgmine koosolek toimub 6. juunil 2018 kell 13.00 (ELVL büroos Ahtri 8, III korrus).

 

(allkirjastatud digitaalselt)

Relo Ligi                                                                               (allkirjastatud digitaalselt)

Juhataja                                                                                 Kaie Siniallik

                                                                                               Protokollija

 

Protokolli juurde kuuluvad lisad: