Kokkuvõte X linnade-valdade päevade keskkonnafoorumi IV osast


Kärt Vaarmari, 10.04.14

EL uue rahastamisperioodi (2014-2020) toetuste prioriteetidest andis ülevaate Keskkonnaministeeriumi nõunik Triin Reisner. Üldise põhimõttena peaksid vahendid olema sel perioodil suunatud mitte igapäevakulutuste katmisele, vaid arenguhüppe saavutamisele, kuna järgmistel perioodidel võivad EL toetused väheneda või olla suunatud muudele prioriteetidele. Partnerluslepe on Vabariigi Valitsuse poolt 2014. a veebruaris kinnitatud, samuti rakenduskavad kolmele fondile viiest. Uue valitsuse ülesandeks jääb maaelu arengukava ja merendus-kalandusfondi rakenduskava kinnitamine. Uue rahastamisperioodi fookuses on 5 eesmärki:
1)    haridus
2)    tööhõive
3)    teadus- ja arendustegevused ja majanduskasv
4)    looduskeskkond, ressursside tõhus kasutus
5)    transport

Nende eesmärkide põhjal on moodustatud 12 prioriteetset suunda, millest keskkonnavaldkonda puudutavad näiteks energiatõhusus (nt korterelamute rekonstrueerimine, tänavavalgustussüsteemide rekonstrueerimine), veekaitse (viia lõpule nõuetekohaste veemajandustaristute rajamine kõigil reoveekogumisaladel), roheline infrastruktuur (nt loodusturismiobjektide rajamine), linnapiirkondade jätkusuutlik areng  ning jätkusuutlik transport. Kogu info on kättesaadav struktuurifondide kodulehel (http://www.struktuurifondid.ee/el-toetused-2014-2020/).

Keskkonnatasudega seotud ettekannetest ilmnes, et laiema arutuse all on ka küsimus, kuhu keskkonnatasudest laekuv raha peaks suunatud olema – kas konkreetsete keskkonnaalaste vajaduste  katteks või üldiselt riigieelarvesse. KKM seisukoht näib olevat, et raha suunamine riigieelarvesse ei oleks ka keskkonnavajaduste katmise seisukohalt probleem, sest ka riigieelarvest kaetakse keskkonnaalaseid vajadusi. KÕKi hinnangul suurendaks selline lahendus märkimisväärselt võimalusi keskkonnatasudest riigieelarve puudujääkide lappimiseks, mis ei saa aga olla keskkonnatasude eesmärgiks.

Veemajanduse teema raames jätkus arutelu keskkonnakasutuse maksustamise teemal; enim kirgi küttis küsimus, kui kõrge peaks olema vee hind, et sellest oleks tulevikus võimalik katta viimastel aastatel eurofondide toel rekonstrueeritud ja rajatud veevärkide korrashoidu.

Riigikontrolli auditijuht Viire Viss tutvustas selleteemalist värsket riigikontrolli auditit (http://www.riigikontroll.ee/tabid/168/amid/557/ItemId/700/language/et-EE/Default.aspx), milles nähakse tõsiseid riske veemajanduse rahastamise jätkusuutlikkuses. Riigikontroll on leidnud, et toetusi on seni kasutatud ka suurte veemajandussüsteemide rajamiseks piirkondadesse, kus neid tegelikult vaja ei ole. Ehkki seni on kulunud veemajandussüsteemide ehitamiseks rohkem ressursse kui alguses plaanitud, on töö lõpule viimata ning lähiaastatel kulub süsteemide ehitamiseks veel 165 miljonit eurot. Seejuures on lahendamata küsimus, kuidas süsteeme tulevikus ülal pidada, kuna eurotoetused lõpevad ning praegune vee hind ei ole piisav, et katta süsteemide korrashoidmise kulu. Kui  süsteemide amortisatsioon sisalduks vee hinnas, ei jaksaks osad inimesed vee eest tulevikus tõenäoliselt maksta.

Vahur Tarkmees Vee-ettevõtete Liidust tutvustas värsket töörühma,  kelle ülesandeks ongi leida koos vastus küsimusele, kuidas tekkinud situatsioonis suudavad tarbijad veeteenuse lõpuks kinni maksta ja kuidas veeteenus saaks olla jätkusuutlik.