Nädalakiri nr 12/2019                20.05. – 26.05.2019

Regioonide Komitee territoriaalse ühtekuuluvuse poliitika ja ELi eelarve komisjoni (COTER) 23.  koosolek Brüsselis 

Koosolek toimus 17.mail ja selle päevakavas olid järgmised tulevase  ELi rahastamisperioodi ühtekuuluvuspoliitika kujundamisega seotud arvamused:

1. Arvamuse    „Soovitused regionaalarengu strateegiate edukaks kujundamiseks pärast 2020. aastat" esimene arutelu

Raportöör:  Adam Struzik (PL/EPP)

 

Euroopa piirkonnad ja linnad seisavad silmitsi enneolematute katsumustega alates ülemaailmsest konkurentsist, digiüleminekust ja murranguliste tehnoloogiate esilekerkimisest, demograafilistest muutustest ja rändest, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohust kuni energiajulgeolekuni, kliimamuutusteni ja elurikkuse vähenemiseni. Kõigil neil katsumustel on tugev territoriaalne mõju seoses kasutegurite ja kulude ebaühtlase jaotusega piirkondade ja kogukondade majandusele üle kogu Euroopa, mis võib teravdada olemasolevaid erinevusi ELi piirkondade ja linnade vahel ja nende sees.

Ühtekuuluvuspoliitika on peamine Euroopa poliitikavaldkond, millega võideldakse territoriaalse tasakaalustamatuse vastu ja arengupuudujääkide vähendamise eest. Uue 2021.–2027. aasta ühtekuuluvuspoliitikaga, mille üldeelarve on 330 miljardit eurot, toetatakse Euroopa piirkondi ja linnu investeeringutega, et tugevdada innovatsiooni ja majanduse ümberkujundamist, energiaüleminekut, kliimamuutustega kohanemist ja ringmajandust, tõhustades liikuvust ja ühenduvust, viies ellu Euroopa sotsiaalõiguste sammast ja aidates kaasa Euroopa selle kodanikele lähemale toomisele. Seda täiendatakse muude ELi rahastamisvahenditega, eelkõige Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD), programmi „Euroopa horisont", Euroopa ühendamise rahastu, digitaalse Euroopa programmi, keskkonna ja kliimameetmete programmi ja InvestEU fondiga, millel peaks majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärkide saavutamisel olema täiendav ja koostoimeline roll.

Kuigi uute Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide määrustega seotud seadusandlik menetlus on veel käimas, on järgmise programmitöö perioodi ettevalmistusetapp juba alanud 27. veebruaril 2019 avaldatud Euroopa poolaasta riigiaruannetega, mille lisas D sätestatakse komisjoni seisukoht mitmesuguste poliitikaeesmärkidega seotud investeerimisvajaduste kohta liikmesriikides. Euroopa Komisjon ootab, et liikmesriigid esitaksid 2019. aasta lõpuks oma programmdokumentide esimese kavandi. Komisjoni eesmärk on võtta 2020. aasta lõpuks vastu partnerluslepingud ja programmid, et programmide rakendamine saaks alata 1. jaanuarist 2021.

Uue ühissätete määruse (Common Provisions Regulation - CPR) ettepanekus rõhutatakse, et partnerluslepingute ettevalmistamisel ja programmide ettevalmistamisel ning elluviimisel tuleb järgida partnerluse ja mitmetasandilise valitsemise põhimõtteid kooskõlas Euroopa partnerluse käitumisjuhendiga Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide raamistikus.

Et aidata tõhusalt kaasa ühelt poolt partnerluslepingute ja programmide ettevalmistamisele ja kasutada parimal viisil ära saadavalolevaid rahastamisvõimalusi,  peab kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel olema selge ülevaade oma keskpikast ja pikaajalisest arenguperspektiivist.

Selle omaalgatusliku arvamuse eesmärk on hõlbustada järgmisel programmitöö perioodil strateegilisi rahastamisprioriteete käsitlevat arutelu kohalikust ja piirkondlikust vaatepunktist, võttes arvesse eeldatavaid suundumusi ja probleeme, mis kujundavad Euroopa territooriume järgneva kümnendi jooksul.

Järgida tuleb subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet, et Euroopa otsuseid langetataks ja rakendataks kodanikele võimalikult lähedal asjakohasel valitsemistasandil.

 

2. Arvamus      „Suurlinnapiirkondade katsumused ja nende koht tulevases 2020. aasta järgses ühtekuuluvuspoliitikas"

Toimus arvamustevahetus

Raportöör:        Juraj Droba (SK/ECR)

 

Suurlinnapiirkonnad on NUTS 3 piirkonnad, kus vähemalt pool elanikkonnast elab funktsionaalses linnapiirkonnas ja kus elab vähemalt 250 000 inimest. Enamik suurlinnapiirkondi koondub ümber suurte, keskmise suurusega või väiksemate linnade, eraldi rühma moodustavad pealinnade suurlinnapiirkonnad. Eurostati andmetel elas 2016. aastal suurlinnapiirkondades 293,3 miljonit ELi elanikku. See tähendab, et viiest ELi elanikust kolm elas suurlinnapiirkondades. Kõigil, kes käivad suurlinnapiirkondades näiteks tööl, ei ole seal ka alaline elukoht. See tekitab tohutu nõudluse lisateenuste järele.

Suurlinnapiirkonnad on sageli majanduskasvukeskused, mis pakuvad võimalusi õppimiseks, innovatsiooniks ja tööhõiveks. Suurlinnapiirkondi peetakse liikmesriikide majanduse mootoriks. Samal ajal peavad suurlinnapiirkonnad toime tulema transpordi, keskkonna ja sotsiaalse kaasatusega seotud konkreetsete probleemidega. Samuti üha suureneva nõudlusega teenuste järele, mille osutamiseks on vähe rahalisi vahendeid, kuid mis mõjutavad oluliselt rahvastiku üldist elukvaliteeti.

Suurlinnapiirkondi iseloomustab suur töötajate pendelrände sissevool ümbritsevatest piirkondadest, mis ühelt poolt tugevdab valglinnastumise suundumust ja teiselt poolt loob suure nõudluse kvaliteetse ühistranspordi järele. Suurlinnapiirkonnad nagu Brüssel ja Tallinn kannatavad suurte liiklusummikute all. See toob kaasa halvema õhukvaliteedi. Lisaks keskkonna- ja transpordiprobleemidele on muud olulised probleemid sotsiaalne kaasatus, rahvastiku vananemine, kodutuse ja kuritegevuse probleem, palgavaesus ja taskukohase hinnaga eluase.

2020. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika väljatöötamise käimasolev protsess kujutab endast ainulaadset võimalust võtta arvesse konkreetset lähenemist suurlinnapiirkondadele ja nende funktsionaalsetele aladele, valmistades ette tulevasi partnerluslepinguid ning hilisemas etapis Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakenduskavasid. Esimest korda moodustab ühtekuuluvuspoliitika eelarve vähem kui kolmandiku ELi eelarvest ning on tihedalt seotud uue ühtekuuluvuspoliitika kahe esimese eesmärgiga – arukam ja keskkonnahoidlikum Euroopa.

Suurlinnapiirkondade ja ELi poliitika linnamõõtme tähtsus kasvab kiiresti. Suurlinnapiirkondade arutelus tuleb rõhutada funktsionaalsete linnapiirkondade olulisust, mis hõlmavad sageli ka ümbritsevaid maapiirkondi. Sellega seoses on oluline töötada hästitoimivate linna- ja maapiirkondade ühenduste kallal ning vältida poliitika killustumist. Piirkonna üks osa võib olla linn, teine osa võib asuda maal.

Suurlinnapiirkondi peetakse ELi majanduslikeks mootoriteks, kuid nende pakutavad avalikud teenused on kulukad. Neil ei ole alati oma eelarves piisavalt vahendeid, kuid oma suhtelise jõukuse tõttu on neil ka piiratud võimalused Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahendite kasutamiseks ning seega suureneb surve nende tõhusaks kasutamiseks. Kuna Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahendite ümberjaotamise meetod põhineb peamiselt ühel näitajal – SKP elaniku kohta – ning kuna see ei hõlma Euroopa piirkondade sotsiaalseid, territoriaalseid ja keskkonnaalaseid aspekte, ei kajasta see täielikult nende arengutasemeid. Seetõttu arvab Regioonide Komitee, et oleks asjakohane, kui majandusliku ümberjaotamise tõttu ebasoodsas olukorras olevad piirkonnad saaksid hüvitist. Suurlinnapiirkondade puhul võib kasutada täiendavaid näitajaid. Üks sobiv lähenemisviis on rakendada sotsiaalarengu indeksit, mis hõlmab tervet rida sotsiaalseid ja keskkonnanäitajaid ning milles jäetakse meelega välja majanduslikud näitajad.

Arvamuse peamine eesmärk on kutsuda üles suurlinnapiirkondi valmistama ette argumendid ja analüüs selle kohta, miks 2020. aasta järgne ühtekuuluvuspoliitika peaks neid toetama. Samuti määrata kindlaks suurlinnapiirkondade ühised probleemid ning võimaldada heade tavade vahetamist partnerluslepingute tingimuste kehtestamisel. Ja toetada ettepanekut suurendada Euroopa Regionaalarengu Fondi raames linnade säästva arengu jaoks eraldatavaid riiklikke vahendeid 6 % -ni vastusena linnapiirkondade kasvavatele probleemidele.

 

3. Arvamus      „Komitee panus uuendatud territoriaalsesse tegevuskavva, pöörates erilist tähelepanu kogukonna juhitud kohalikule arengule"   Toimus arvamustevahetus

Raportöör:  Radim Sršeň (CZ/EPP)

 

Kogukonna juhitud kohalik areng (Community Led Local Development) on integreeritud kohaliku arengu vahend, millel on olnud alates 1992. aastast oluline osa ELi maaelu ja kohaliku arengu poliitika edus. Alt üles ja integreeritud vahendina on see tulemuslik kohalike piirkondade isetekkelise ja kestliku arengu poliitika kavandamisel ja rakendamisel. Kõiki kohalikke sidusrühmi ja kodanikke kaasates võimaldab see kohalikke vahendeid kasutades Euroopa vajadustele reageerida.

Kogukonna juhitud kohalikul arengul on väga oluline kohalik ja piirkondlik mõõde. Sellega koondatakse avaliku ja erasektori osalejad kohaliku arengu strateegiaid kavandama ja rakendama.

Liikmesriikides oli ELi 2014.–2020. aastaks ette nähtud uue vahendi, mitmest fondist rahastatava kogukonna juhitud kohaliku arengu vahendi kasutuselevõtt oodatust palju väiksem. Regioonide Komitee arvamuses uuritakse selle põhjusi, analüüsitakse probleeme ning esitatakse soovitused vahendi rakendamise kohta tulevasel programmitöö perioodil alates 2021. aastast. Eesmärk on hoogustada kohalikku arengut ELi piirkondades ja avardada arutelu tulevase, pärast 2020.a. kehtima hakkava territoriaalse tegevuskava üle enne tegevuskava vastuvõtmist Saksamaa eesistumise ajal. Euroopa Komisjon on esitanud Euroopa järgmise perioodi rahastamise kohta ettepaneku kasutada struktuuri- ja investeerimisfonde osaliselt ka Euroopa kodanikele lähendamiseks. Kogukonna juhitud kohaliku arengu/LEADERi saavutustest ilmneb, et kohalikud tegevusrühmad suudavad kaitsta Euroopa väärtusi, nad on kohalike muutuste ja arengu tekitajad ja neid peab volitama oma piirkondades innovatsiooni edendama.

 

Lugupidamisega

Tiiu Madal

Eesti Linnade ja Valdade Liidu esindaja Brüsselis