Vabariigi President linnade ja valdade päeval

Kõne lehelt president.ee

13.02.2019

Head omavalitsusjuhid ja eksperdid, head kuulajad!

Mul on hea meel siin saalis näha nii palju tuttavaid nägusid. Suure osaga teist olen ma viimase kahe aasta jooksul kohtunud.

Möödunud aasta alguses seadsime presidendi kantseleis endale eesmärgiks kohtuda kõigi haldusreformi käigus ühinenud omavalitsuste volikogudega. Päris igale poole pole veel jõudnud, aga nii umbes pooled nendest kohtumistest oleme juba ka ära pidanud. Mul on olnud viimastel kuudel ka üksjagu välisvisiite, aga need ajad, kui olen olnud Eestis, olen enamasti just olnud Tallinnast väljas ja kohtunud ka teiega. Nendega, kellega pole kohtunud, kohtume kindlasti sel aastal.

Ja ma kutsun üles ka meie ministreid, aga ka erinevate valdkondade eksperte ja arvamusliidreid, kes neil kahel päeval siingi saalides esinevad, sagedamini leidma üles tee, mis viib volikogu saali. Minu kogemus ütleb, et niivõrd ei räägi me seal üldse kohalikest küsimustest – need diskussioonid tuleb teil omavahel ära pidada –, aga meil on olnud väga huvitavad arutelud Eesti kohast maailmas, ka näiteks Eesti välispoliitikast. See on tänuväärt publik, kellega on huvitav arutada. Ja need on inimesed, kes kujundavad meie homse Eesti näo. Aitäh teile kõigile nende seniste kohtumiste eest!

Eks igal pool on need jutuajamised olnud pisut isemoodi, lähtuvalt hetkest, asukohast ja akuutsetest muredest. Aga see, mida mina neil kohtumistel olen ise teada saanud ja kogenud viimase aastaga, on see, et haldusreformi järel on juhtimiskvaliteet omavalitsustes tõusnud. Pannes sinna juurde ka reformiga suuremaks muutunud rahakotid ja tekkinud suurema paindlikkuse, on tegemist kokkuvõttes eduka reformiga.

Edasi sõltub palju muidugi juhtide tarkusest. Juhtidest sõltub, kas hanked on niimoodi läbi viidud, et lapsi ei veaks kooli eluohtlikud bussid. Juhtide tarkusest sõltub ka see, kas tahetakse saada Euroopa kultuuripealinnaks või lastakse see plaan allavett. Tallinnast võib küll innustada ja kaasa mõelda, aga tegijad ja otsustajad on ikkagi koha peal.

Ja ma olen kindel, et suur osa neid otsuseid on mõistlikud, kuigi on ka asju, mis jätkuvalt ja jätkuvalt teevad meele kurvaks. Endiselt on mulle arusaamatu kõik see, mis puudutab linna- ja vallalehti. Võib ju olla tore, kui piltidega paber postkasti potsatab, aga mõelge korraks ka meie kohalikele lehtedele, mis toimetavad erakapitalil. Äkki saab oma elanikke informeerida ka nii, et kohalik ajakirjandus ellu jääb?

Linna- ja vallaeelarvest ajakirjanduslaadset toodet välja andes tegelete te tegelikult ju turu solkimisega ja see ei tee head mitte kellelegi. Ja kui tingimata on vaja oma infot ikkagi sel moel levitada, siis minu soovitus on teha seda koostöös kohalike lehtedega. Katsuge nii ellu jätta oma piirkonna ajakirjandusväljaanded.

Kuigi kokkuvõttes – see on ikkagi tegevus, mille vajalikkusega ma ei nõustu. Seda võib olla kena teha, aga seni, kuni meil on asju, mida peab tegema, ei ole põhjendatud piiratud ressursi kulutamine sellistele asjadele. Seni, kuni meil on veel üks omastehooldaja või puudega lapse pere, kes tunneb, et kohalik omavalitsus ei ole tema jaoks kõike teinud, ei ole minu jaoks olemas õigustust vallalehtede väljaandmisele.

Head kohalikud otsustajad!

Kahe aasta eest siin teie ees seistes alustasin ma oma kõne nii: „"kohalik", „oma", „valitsus". Need kolm sõna on kõik ühtemoodi olulised. Need kolm sõna annavad minu meelest väga hästi edasi seda olemust, mida meie linnad-vallad kehastavad."

Alati tasub mõelda, mis on kohalik ja mis on oma. Mina olen selgelt seda usku, et kohapeal on olemas peaaegu kõik hoovad oma inimeste elu korraldamiseks. Kõik need tsentraliseerimisideed sünnivad ju tegelikult frustratsioonist – kui mõni ministeerium jälle leiab koha, kus on tunne, et muud moodi enam ei saa asju korda, kui hakata keskselt korraldama.

See frustratsioon võib olla isegi põhjendatud, aga minu arvates ei ole siin lahendus kõikide ülesannete ja vastutuse Tallinna koondamine. See tarkus ja teadmine, kellel parasjagu on raske, saab ikkagi olla vaid kohtadel. Seda näete ainult teie.

Ja meie kohaliku omavalitsuse korraldus jätab teile nende murede lahendamiseks täiesti vabad käed. Vabad käed teha kõike oma inimeste jaoks. Kuidas te oma nõrgemad vati sees hoiate, on teie otsus. Meil ei ole ette antud täpset loetelu asjadest, mida omavalitsus tohib ja mida ei tohi teha. Kohalik omavalitsus on vaba tegema oma inimeste heaks kõike, et need inimesed tunneks end väärikalt kohelduna.

Meil on selles valdkonnas nii häid kui mitte nii häid näiteid. Tegelikult ei tohiks ju nii olla, et kui inimene helistab näiteks ohvriabi numbrile, sõltub vastus ja saadav abi sellest, millises omavalitsuses ta elab. Haridusküsimustes seda nn „postiindeksi loteriid" ju ei ole – sellega te ole omavalitsuste kõik väga hästi hakkama saanud, et meil on väga heal tasemel ühtluskool ja igast meie koolist võib jõuda välja maailma tippülikooli. Aga „postiindeksi loteriid"  ei tohi olla ka sotsiaalküsimustes.

Ja tegelikult ei ole te ju nendes küsimustes sugugi üksi. Meil on täna juba päris palju mittetulundusühinguid, kes selles vallas toimetavad. Meil on ka eraannetajaid, kes toetavad erinevaid ettevõtmisi. Ma tänan kõiki neid ja soovin jõudu õmblusteta ühiskonna ühisel arendamisel.

Toetage neid ja kui on häid näiteid, siis jagage ka oma kogemusi üksteisega.

Piiratud eelarve tingimustes me saamegi edukad olla ainult sellise õmblusteta koostöö mudeliga. Traditsiooniline Lääne-Euroopa mudel, kus inimese ülesandeks on peetud vaid makse maksta ja kõige muu eest võtab vastutuse riik, ei vii meid edasi ja nagu on selgunud, pole see tegelikult jõukohane olnud ka neilesamadele riikidele. See viib pankrotti ja tegelikult ka võõrandumiseni.

Täna oleme me sotsiaalküsimustes veel mahajäänud riik. Meil on küll hea haridussüsteem, meie riik on majanduslikult väga heal järjel, meil on hea teadus ja ülikoolid, kuid sotsiaalküsimustega pole me jõudnud, osanud või tahtnud piisavalt tegeleda. Ega see muud moodi vist muutuda saagi, kui peame seda alustuseks endale tunnistama. Just see, kuidas anda meie ühiskonnas kõigile võrdsed võimalused, on meie peamine mahajäämus.

Teine selline küsimus, mis puudutab võrdsete võimaluste loomist ja kus me tegelikult peame ka peeglisse vaatama, on eestikeelse koolihariduse kättesaadavuse tagamine. Igal pool ja igasuguse emakeelega lastele. Olen üks neist, kes on veendunud, et keskpikas perspektiivis jääb Eestisse ainult eestikeelse kooli mudel mõne üksiku erainitsiatiivil erandiga.

Põhjus, miks ma nii arvan, on tegelikult lihtne – me ei ole enam ammu õpetanud välja venekeelsete koolide õpetajaid. Neid lihtsalt ei jagu enam. Nii et minu meelest tuleks sedagi endale tunnistada ja jällegi – koos kohaliku omavalitsusega – arutada, kuidas see ülemine oleks sujuv. See tee võib olla omavalitsuseti ka erinev, sest olukord Haapsalus, Valgas, Sillamäel ja Narvas on üsna erinev, aga see lahendus on olemas.

Jah, see ei ole odav. See on väga kallis programm, aga selle tulemus on, et absoluutselt kõikidel on meie ühiskonnas võimalus. Täna kahjuks venekeelsed lapsevanemad tunnevad päris tihti, et nende lastel pole päris võrdsed need võimalused, kui nad just ei mahu eestikeelsetesse koolidesse. Me peame sellest üle saama. Paarkümmend aastat tagasi ei oleks see veel võimalik olnud, aga nüüd me ei saa seda enam väga edasi lükata. Ka meie muukeelne kogukond on selleks üleminekuks valmis.

Kõiki neid asju saab teha koostöös. Kohaliku omavalitsuse vedamisel, koostöös ministeeriumiga, ka vabakonna ja ettevõtjatega. Soovin teile sisukaid arutelusid, palju häid mõtteid ja jõudu meie õmblusteta Eesti ehitamisel!