Olen töötanud 16 aastat avalikus sektoris, keskendunud omavalitsuste ja finantsvaldkonna teemadele. Selle aja jooksul olen näinud, kuidas strateegiad sünnivad, eelarveid koostatakse ja lubadused maanduvad kohalikul tasandil. Sageli ilma selge rahalise katte, rollide ja vastutuse jaotuseta. Meil on harjumus liikuda kiiresti lahenduste juurde, kuid sageli jääb tähelepanuta, mis on probleemi tuum ja kuidas see haridussüsteemis tegelikult avaldub.
Haridusteemade käsitlemisel kiputakse kohe lahendusi pakkuma: tõstame palka, muudame struktuuri, lisame ressursse. Kuid enne lahenduste otsimist tuleb mõista, mis on tegelik probleem ja milline selle kõige valusam ilming.
Selguse otsingul võib alustada valdkonna arengukavast. Kui toon sellest dokumendist välja haridusvaldkonna kolm kõige suuremat probleemi, siis esimesena nimetan ebaselget vastutuse ja rollide jaotust. See hõlmab nii üldharidust, gümnaasiumiharidust kui ka huviharidust, aga laiemalt ka juhtimisulatuse küsimust. Kui tavapärase juhtimismudeli kohaselt on ministeeriumi roll seada strateegilisi sihte, tulemusmõõdikuid, luua standardeid ja teha järelevalvet, siis kuidas tulemusteni täpsemalt jõutakse, on omavalitsuse pädevus ning ellurakendamine tihti koolide roll. Täna on aga see pudru ja kapsad. Tegevused on mikromanageeritud ja rolli selgus puudub.
Teise probleemina toon välja kvalifitseeritud õpetajate järelkasvu puuduse. Trendina paistab silma, et kvalifitseeritud õpetajate osakaal väheneb ning noored õpetajad ei püsi koolides. Kui 2020. aastal saavutas vähemalt kvalifitseeritud õpetaja 85% künnise 38% omavalitsustest, siis 2024. aastaks vaid 11% (Allikas: minuomavalitsus.ee). Kolmanda probleemina hariduslike erivajadustega laste toetamise. See on kasvav tendents, kus abisaajate hulk on viimase kuue aastaga põhikooliastmes kasvanud 60% võrra (Allikas: Tasandus- ja toetusfondi arvestuse metoodika).
Kui aga liikuda tagasi esimese probleemi juurde, siis küsin, et kus see probleem välja paistab? Pole paremat kohta kui meedia, kes suudab igat probleemi võimendada. Sealt võime näha, kuidas ministeerium heidab omavalitsustele ette, et raha ei jõua õpetajateni või lausa ähvardab, et vähendab toetust, kui omavalitsused ei kasvata palkasid samas suurusjärgus kui keskvalitsus. Samal ajal on näha ka omavalitsuste vastupanu — ei olda nõus ministeeriumiga tegema uusi kokkuleppeid, kuna varasemad lubadused on jäänud täitmata.
Joonis 1. Väljavõte meediakajastustest
Kui mõelda minu toodud kolmele haridusvaldkonna suurimale probleemile, siis ma tihti meedias ei märka, et neid püütakse lahendada. Kuid mida me meedias näeme, on see, et haridusvaldkonna kõige suurem probleem on õpetajate palk, mis peab ulatuma 120%ni riigi keskmisest palgast. See ametikoht kindlasti väärib seda töötasu, kuid jääb mulje, et kui selle probleemi ära lahendame, siis on haridusvaldkonnaga kõik väga hästi.
Igal ametikohal või organisatsioonil on oma roll ja selle rolliga võib kaasneda õigus midagi lubada. Lubadusega kaasneb kohustus see täita. Kui keskvalitsus lubab õpetajatele palka, mis ulatub 120%ni riigi keskmisest, siis peab olema selge, kes selle lubaduse ellu viib. Rahad selleks eraldab riigikogu riigieelarvest üldjuhul omavalitsustele, kes selle välja maksavad. Aga kui jutt läheb vastutusele, siis viitab minister omavalitsuste olulisele rollile. Kuid ükski omavalitsus ei saa võtta vastutust lubaduse eest, mida ta ise andnud pole või mida keskvalitsus pole rahaliselt garanteerinud.
Omavalitsuste tegelik panus
Eesti Linnade ja Valdade Liit (ELVL) ei teinud riigieelarve läbirääkimistel ettepanekut õpetajate palga toetusfondi viimiseks omavalitsuste tulubaasi. Põhjuseks oligi see, et kehtis põhimõte „kes lubab, see maksab“. Keskvalitsus on lubaduse andnud, seega peab ka selle rahaliselt katma. Küll aga toetas ELVL lasteaiaõpetajate palga toetusfondi viimist tulubaasi, sest sealne rahastus ei ole ajas kasvanud samas tempos kui palgasurve. Kahjuks ei leidnud ka see ettepanek toetust. Põhjendus oli, et väidetavalt pole omavalitsused usaldusväärsed. Aga kui vaadata konkreetseid andmeid, siis tekib küsimus, kas see kahtlus on ikka põhjendatud?
Kuigi keskvalitsus on õpetajate palga kujundamise enda juhtida võtnud, ei kata riik kogu kulutust. Toetusfondi osakaal on keskmiselt 96%, ülejäänu tuleb omavalitsuste eelarvest. Aastatel 2021–2023 oli omavalitsuste panus isegi kõrgem kui 4%, mis näitab, et vajadusel leiavad omavalitsused lisavahendeid. Alates 2017. aastast on keskvalitsuse panus õpetajate palka kasvanud umbes 100%, samas kui omavalitsuste oma 140%, tippaastatel lausa 221%. Lisaks maksavad kõik 79 omavalitsust vähemalt kehtestatud miinimumtasu, 80% maksab vähemalt Eesti keskmist palka ja ligi veerand omavalitsustest maksab õpetajatele üle 120% riigi keskmisest (Allikas: riigiraha.fin.ee). Need numbrid toetavad omavalitsuste usaldusväärsust ja näitavad, et raha jõuab õpetajateni.
Joonis 2. 2023 aasta näitel (+ 24% palgatõus) omaosaluse kasv eelmise aastaga
Lasteaiaõpetajate palk, mis algselt oli omavalitsuste ainupädevus, sai 2017. aastal poliitilise suuna, et see võiks olla riiklikult sarnane ja võrreldav üldhariduskooli õpetaja palgaga. Mõte oli üllas, aga teostus jäi poolikuks. Toetust küll jagatakse, aga selle maht ei kasva, samas kui palgasurve kasvab iga aastaga. Aastatel 2020–2024 täitsid kõik omavalitsused keskvalitsuselt toetuse saamise tingimused, kusjuures 96% omavalitsusi maksis 2024. aastal vähemalt 90% kooliõpetaja alammäärast. Ja kuigi veerand lasteaiaõpetajatest on alla kõrghariduse, maksavad omavalitsused kõrgemat tasu ka neile. Kui 2023. aastal tõusis üldhariduse õpetajate töötasu 24%, siis lasteaiaõpetajate palgatõusu kandsid omavalitsused ise — 37,5 miljonit eurot, mis võttis ligi veerandi kogu tulumaksu kasvust (Allikas: riigiraha.fin.ee). Keskvalitsuse täiendav panus oli null eurot!
Andmed ei ole lihtsalt teave, nende väärtus sõltub kvaliteedist ja kokkulepitud tähendusest
Haridusvaldkonna otsuseid kujundavad andmed, kuid nende kvaliteet tekitab küsimusi. Eesti Hariduse Infosüsteem (EHIS) on elav register, kuhu üldhariduskoolid sisestavad muuhulgas andmeid õpetajate ametikohtade kohta. Sisestuspraktika on aga ebaühtlane, mistõttu EHIS võib näidata tegelikkusest erinevat pilti (Allikas: Haridus- ja Teadusministeerium. Ülevaade haridussüsteemi välishindamisest 2023/2024 õppeaastal). Näiteks näitab EHIS umbes 200 õpetaja ametikohta rohkem kui riigiraha.fin.ee andmebaas.
Samas kasutab Haridussilm EHIS-e andmeid ametikohtade arvestamiseks ja riigiraha.fin.ee andmeid palgakulu kohta (Allikas: Haridussilm.ee). Tulemusena kuvatakse Haridussilmas keskmine õpetajate palk, mis on EHIS-e suurema ametikohtade arvu juures paradoksaalselt kõrgem. See aga tekitab küsimuse: kuidas on see matemaatiliselt võimalik?
Lisaks kuvatakse Haridussilma portaalis joonist, mis näitab, kui palju toetust omavalitsus õpetaja kohta saab ja kui palju ta seda kasutab. Esmapilgul tundub see informatiivne, kuid tegelikult on see eksitav. Arvutustes kasutatakse EHIS-e andmeid, mille usaldusväärsus on küsitav, ning ei arvestata, et õpetajate palgafondi on lubatud kasutada ka tugispetsialistide töötasuks. Sellise vaatega pannakse omavalitsused ebaõiglaselt häbiposti ning just sealt tekivadki narratiivid, et „raha ei jõua õpetajateni“.
Joonis 3. Haridussilmas kuvatav info õpetajate palkade osas (31.03.2025.a seisuga)
Kui aga hinnanguid anda, siis tuleb vaadata ka teist poolt. Ministeerium kuvab oma arvestusliku jaotuse alusel, kui palju toetust omavalitsus õpetaja ametikoha kohta peaks saama. See summa jääb vahemikku 1569 kuni 2947 eurot kuus (Allikas: Haridussilm.ee), mis tähendab 1,9-kordset erinevust. Omavalitsused suudavad selle vahe tasandada 1,6-kordseks, makstes palka vahemikus 1889 kuni 3088 eurot (Allikas: riigiraha.fin.ee). See näitab, et omavalitsused täidavad oma rolli ja panustavad sageli rohkem, kui neilt oodatakse.
Samal ajal on haridusleppes seatud siht, et üldhariduskooli õpetaja palk peab ulatuma 120% riigi keskmisest. Selle saavutamiseks peaks omavalitsus suunama 60% üldhariduskuludest õpetajate palgafondi. Idee tundub selge ja sirgjooneline, kuid tegelikkus on keerulisem. On omavalitsusi, kus õpetajate palk ületab 120% riigi keskmisest, kuigi palgafondi osakaal hariduskuludes jääb alla 60%. Samas leidub omavalitsusi, kus see osakaal on lähedasem eesmärgile, kuid palk jääb seatud eesmärgist allapoole. Eelarveproportsioonide ja palgataseme vaheliste seoste analüüs ei kinnita, et suurem õpetajate palgafondi osakaal hariduskuludes toob automaatselt kaasa kõrgema palga (Allikas: riigiraha.fin.ee).
Seda enam tekib mul küsimus, miks on meil riigis nii, et variant A: ministril on lahendus ja tuleb leida probleem. Või variant B: meil on probleem, aga lahendus ei täida eesmärki. Kui lahendused sünnivad enne probleemi mõistmist või kui seatud eesmärk ei haaku tegelikkusega, siis ei ole ime, et usaldus kaob. Ja kui usaldus kaob, siis ei ole ka koostööd. Aga just koostööst peaks (haridusvaldkonnas) kõik algama.
Kui probleem pole ainult rahas, vaid ka usaldamatuses, siis tuleb küsida: kuidas me siit edasi liigume? Kes veab haridusvaldkonda täna selliselt, et kõik osapooled tunneksid end kaasatuna?
Võib-olla aitab see, kui me istume maha. Mitte lepingu sõlmimiseks, vaid selleks, et leida regulaarne koostöövorm, kus ministeerium, ELVL ja omavalitsused saavad hariduse rahastamise ja juhtimise küsimusi arutada sisuliselt, mitte süüdistavalt. Kas suudame seal kokku leppida, kes mille eest vastutab, kus jooksevad piirid ja millised on ootused? Ja kui kokkulepped sünnivad, kas oleme valmis need vajadusel ka õigusaktidesse kirja panema, et rollid ei jääks tõlgendamise tasandile?
Võib-olla ei olegi vaja uut lepet, vaid lihtsalt tahet kuulata, mõista ja koos ühiselt valdkonda vedada. Võib-olla just sealt algabki usaldus.
