Kokkulepe oli olemas, reform jäi seisma
Eesti kohalike omavalitsuste piiratud finantsautonoomia ei ole uus probleem. Sellele on aastaid tähelepanu juhtinud nii omavalitsused ise kui ka rahvusvahelised organisatsioonid. OECD 2026. aasta Eesti majandusülevaate järgi kuulub Eesti OECD kõige vähem detsentraliseeritud riikide hulka. Probleem ei seisne üksnes omavalitsuste rahastamise mahus, vaid ka nende piiratud võimalustes ise otsustada, kuidas oma ülesannete täitmiseks eraldatud raha kasutada. Vastutus hariduse, sotsiaalteenuste ja kohaliku elukorralduse eest on kohalikul tasandil, kuid raha kasutamise maht ja tingimused määratakse suures osas jätkuvalt keskvalitsuses.
Ühe lahendusena on nähtud sihtotstarbeliste toetuste viimist omavalitsuste tulubaasi. Seda suunda on toetanud ka Eesti Linnade ja Valdade Liidu juhatus ja volikogu, kes pidasid omavalitsuste suuremat finantsautonoomiat üheks peamiseks eesmärgiks keskvalitsusega peetavatel eelarveläbirääkimistel. 2025. aasta läbirääkimistel jõutigi konkreetse kokkuleppeni, mille järgi pidi alates 2027. aastast põhikooli haridustoetus, välja arvatud õpetajate palgatoetus, liikuma omavalitsuste tulubaasi. Sellega oli astutud oluline samm seniselt sihtotstarbeliselt rahastamiselt omavalitsuste suurema otsustusvabaduse suunas.
Sellele järgnes töö, mida avalikkus tavaliselt ei näe. Ministeeriumide ja omavalitsuste esindajad analüüsisid muudatuste mõju, otsisid lahendusi, mis arvestaksid omavalitsuste erinevat finantsvõimekust, ning valmistasid ette seaduseelnõu. Esialgsest haridustoetuste ümberkorraldamise kavast kasvas välja laiem reform, mis hõlmas ka huvihariduse, sotsiaalvaldkonna ja kohalike teede toetusi. Kokku puudutas muudatus 121,6 miljoni euro jagamise põhimõtteid.
Eelmise aasta lõpuks valmis väljatöötamiskavatsus ning 2026. aasta kevadel saadeti seaduseelnõu ametlikule kooskõlastamisele. Kavandatud muudatusega oleks suurendatud omavalitsustele laekuva tulumaksu määra 10,23 protsendilt 10,58 protsendile ning suunatud ülejäänud vahendid tasandusfondi kaudu omavalitsustele.
Esialgse ajakava järgi pidanuks eelnõu jõudma valitsusse juba kevadel. Septembri lõpus see lõpuks esitati, kuid valitsuse päevakorda pole eelnõu siiani jõudnud. Ajakava on nihkunud mitme kuu võrra ning reformi jõustumine 2027. aasta alguses on sattunud küsimärgi alla.
Kui kõik on valmis, kes siis otsustab?
Muidugi võib reformi ettevalmistamisel tekkida erimeelsusi. Ka selle eelnõu puhul olid ministeeriumidel küsimused muudatuse rahalise mõju kohta. Kuid just selliste erimeelsuste lahendamine eeldabki poliitilist otsust. Kui eesmärk on kokku lepitud, ametkonnad on oma töö teinud ja eelnõu valmis, ei ole küsimus enam lahenduste leidmises, vaid otsuse tegemises.
Siin avaldubki üks avaliku halduse vastuolu. Võimekus lahendusi välja töötada ei tähenda veel suutlikkust neid ellu viia. Ka teaduskirjanduses on tähelepanu juhitud sellele, et valitsemise võimekust tuleb hinnata tegelike tulemuste, mitte üksnes olemasolevate võimaluste järgi. Kui aga põhjalikult ettevalmistatud reform jääb poliitilise otsuse taha, tekib küsimus, kui palju on kogu sellest võimekusest tegelikult kasu.
Reformi ettevalmistamisse on panustatud märkimisväärselt aega, teadmisi ja avalikku raha. Ministeeriumide ja omavalitsuste esindajad on teinud oma töö, kuid selle tulemuse üle otsustamine ei ole enam nende kätes. Poliitikutel on loomulikult õigus oma seisukohti muuta ning ükski reform ei pea jõustuma pelgalt seetõttu, et selle ettevalmistamiseks on kulunud palju aega. Kuid ka otsustamata jätmisel on oma hind. Eriti kummaline on see olukorras, kus avalikult räägitakse pidevalt vajadusest muuta avaliku sektori tegevust tõhusamaks ja hoida kokku kulusid. Kas samasugust nõudlikkust ei peaks rakendama ka poliitilisele otsustamisele?
Kuidas sõlmida uusi kokkuleppeid, kui vanad on täitmata?
Otsustamise venimine mõjutab ka keskvalitsuse ja omavalitsuste koostööd. Seda näitasid ilmekalt sügisesed eelarveläbirääkimised, mis esialgu sooviti üldse ära jätta põhjendusega, et kevadega võrreldes ei olnud midagi muutunud. Kuid just see oligi probleem. Kevadel veel ettevalmistamisel olnud reform ei olnud sügiseks poliitilise otsuseni jõudnud. Omavalitsused soovisid teada, mis saab eelmisel aastal kokku lepitud muudatusest, sest sellest sõltus ka järgmiste läbirääkimiste lähtekoht. Kuidas sõlmida uusi kokkuleppeid, kui varasema täitmine on endiselt lahtine?
Läbirääkimised lõpuks toimusid, kuid reformi tuleviku kohta selgust ei saadud. See paneb küsima, milleks on vaja uusi protokolle, kui seniste kokkulepete täitmine on teadmata. Läbirääkimiste mõte ei ole ju üksnes seisukohtade vahetamine ja kokkulepete kirjapanemine. Omavalitsused peavad saama oma tegevust ja eelarveid kavandades arvestada, et keskvalitsusega saavutatud kokkulepetel on ka tegelik kaal. Vastasel juhul kaotavad need oma usaldusväärsuse.
Usaldus ei püsi üksnes lubadustel
Ja usaldusega ei ole Eestis kuigi hästi. Statistikaameti Tõetamme 2026. aasta andmetel usaldab Vabariigi Valitsust 36% ja Riigikogu 29% elanikest, kohalikke omavalitsusi aga 54%. Need arvud ei näita ühe konkreetse reformi mõju, kuid annavad põhjust mõelda, mida tähendab usaldusele olukord, kus sõnadele ei järgne tegusid. Lõppude lõpuks ei saa usaldus põhineda üksnes lubadustel, vaid ka valmisolekul nende eest vastutada.
Otsustamata jätmine ei saa olla lahendus
Toetusfondi reformi puhul tähendaks see kõigepealt selget otsust selle edasise käekäigu kohta. Valitsusel on võimalik kavandatud muudatusega jätkata, seda muuta või sellest loobuda. Kõik need on poliitilised valikud, mida saab põhjendada. Mida aga ei saa pidada lahenduseks, on määramatu ootamine olukorras, kus reform pidi jõustuma juba 2027. aasta alguses.
Sama oluline on poliitiline vastutus keskvalitsuse ja kohalike omavalitsuste eelarveläbirääkimistel. Ametnikega saab arutada võimalikke lahendusi ja nende mõju, kuid nemad ei saa vastata küsimusele, kas valitsus kavatseb varasemat poliitilist kokkulepet täita. Kui läbirääkimistel jõutakse küsimusteni, mis eeldavad poliitilist otsust, peavad laua taga olema ka need, kellel on õigus ja vastutus selline otsus teha.
Seetõttu peaks iga järgmine läbirääkimine algama tagasivaatega varasematele kokkulepetele. Mis on ellu viidud, mis on tegemata ja miks? Kui valitsus on oma seisukohta muutnud, tuleb seda omavalitsustele selgitada ning vajaduse korral uus kokkulepe sõlmida. Vastasel juhul tekib olukord, kus igal aastal peetakse uusi läbirääkimisi, kuid eelmiste kokkulepete täitmine jääb ikka lahtiseks.
Kokkulepete väärtust ei näita see, kui pidulikult need sõlmitakse, vaid see, mis neist tegelikult saab. Toetusfondi reformi puhul on nüüd valitsuse kord näidata, mida saavutatud kokkulepe väärt on. Sest lõpuks ei tulda valitsusse üksnes lubadusi andma, vaid ka otsuseid tegema ja tehtu eest vastutama.